Olen elus kogenud parasjagu — nagu nii mõnigi meist. Üks, milles olen väga selgelt aru saanud, on see, et minus on suur tundlikkus. Ja minu ülesanne on õppida eristama — kas see, mida ma tunnen, on päriselt minu oma või kellegi teise tunne. Ning kui see ei ole minu, siis see ka tagasi anda.
Aga mida ma olen lapsest saati endalt küsinud — kust tuleb inimeste kurjus, viha, see kibedus ja sapp?
Ja tegelikult… me jäämegi seda otsima.
Aga sügaval me ju teame — see tuleb mustritest.
Soovist neid muuta ei pea alati midagi suurt tegema. Vahel piisab sellest, et me märkame. Võtame vastu. Saame aru, et need on meis olemas — olgu need pärit lapsepõlvest, ühiskonnast või lihtsalt elust endast.
Ja kui me lubame endal neid tundeid päriselt tunda, ilma et me neile kohe lugusid või tähendusi juurde loome, siis juhtub midagi ootamatut…
Ühel hetkel neid enam ei ole.
Ma ei saa öelda, et olen sellest täiesti puhas. Ka mina olen vahel sinna libedale teele korraks astunud. Aga iga kord, kui see juhtub, tunnen ma seda oma kehas väga selgelt — mul hakkab halb. Ja mul läheb aega, et end jälle tasakaalu tuua. Siis ma vaatan endale otsa ja annan endale andeks.
Ja viimasel ajal ma kogen seda eriti tugevalt — inimestes on palju pinget.
Sappi.
Reaktsioone.
Süüdistamist.
Viha.
See on justkui õhus.
Ja ma tunnen, et ma ei taha sellesse kaasa minna.
Ma tunnen, et ma soovin kirjutada.
Mitte selleks, et kedagi veenda või muuta, vaid selleks, et tuua veidi pehmust, mõistmist ja ruumi. Meenutada, et alati on võimalik valida ka teisiti.
Olen kogu elu pidanud oluliseks inimlikkust.
Minu jaoks on inimlikkus suurim rikkus.
Inimlikkus on teineteise märkamine.
Arvestamine.
Austamine.
Rääkimine.
Koostöö.
Üksteise tõstmine.
Ja kui vaja — jagamine.
Kui me kasvõi hetkeks peatume ja valime olla inimlikud, muutub midagi väga suurt — nii meie sees kui ka meie ümber.

Üsna hiljuti, ühes vestluses, tuli mulle meeldetuletus – me oleme sotsiaalsed ja vajame teineteist isegi kui tahame arvata, et ehk mitte….

Ja ma märkasin enda sees midagi ausat… mul on tegelikult hirm vajada.

On turvalisem jagada oma taipamisi, olla nähtav, anda midagi välja… ja siis tõmbuda tagasi oma kookonisse.

Seal on rahulik. Seal ei pea keegi mind puudutama.

Ma olen seda isegi enda jaoks õigustanud – et paljud loojad teevad ju sama.Annad midagi maailmale, lood, esined… ja siis lähed tagasi omaette.

Aga nüüd ma näen selgemalt – nad ei ole teistsugused kui mina.Nad on samas kohas.

See ei ole ainult loomine. See on tundlikkus.

Meel ja taju on nii avatud, nii õrn. Kõik tuleb sisse, kõik liigub läbi.

Ja kui olla pikemalt inimeste keskel, siis mingil hetkel võibki segamini minna –mis on minu ja mis on kellegi teise oma.Ja siis tekib väsimus.

Mitte lihtsalt füüsiline, vaid see sügavam – tunne, et pean end selgeks tegema, tõestama, olema mõistetud.

Aga ma ei pea.

Ma võin jagada ja kõrvalt võib tunduda, et ma olen enesekindel. Kellegi jaoks olen tugev. Teise jaoks katki. Kolmanda jaoks terve. Neljanda jaoks uhhuu. Viienda jaoks naine, kes julgeb. Ja siis ma märkan – kõik see toimub minus. Kõik need kihid, tunded, seisundid… need lihtsalt tulevad ja lähevad. Vahepeal ma isegi ei tea, kas see on “minu”, sest see lihtsalt on. Ma kogen. Ja kui ma ei anna hinnanguid, ei hoia kinni ega püüa parandada,siis mingil hetkel see lahustub. Läheb edasi. Justkui poleks seda olnudki.Ja võib-olla ma ei peagi kõike, mida ma kogen, nimetama “minuks”. Võib-olla mina olen see, kes märkab. Kes kogeb. Ja võib-olla see kookon ei olegi põgenemine. See on koht, kuhu ma tulen tagasi, et end uuesti kokku koguda. Et jälle ära tunda – see olen mina.

Sest tegelikult me ei ole eraldatud üksused, kes peavad üksteiseni jõudma läbi pingutuse. Me oleme juba ühendatud. Nagu üks suur võrgustik – igaüks oma kohas, oma rollis,aga ikkagi seotud. Me võime olla lähedal või kaugel, koos või üksi, aga see ei katkesta ühendust. Ja võib-olla suurim pehmus tulebki sealt, kui ma luban endal vahel vajada…ilma, et ma peaksin end selgitama. Ja samal ajal luban endal olla mina –isegi siis, kui ma ei mahu kellegi teise pilti.

Mulle meeldib ausus. Mulle meeldib, kui inimesed ei räägi ainult sellest, et peab alati positiivne olema, vaid julgevad ka öelda, kui midagi ei õnnestu või kui elu parasjagu ei lähe nii nagu loodeti. Just nendes hetkedes on sageli kõige rohkem õppimist, sest läbi kogemuse on võimalik oma vaatenurka tasapisi kohendada ja midagi uut märgata.

Vahel märkan ma ka seda, kuidas inimesed räägivad väga kindlalt, kuidas peaks elama või kuidas teised peaksid rohkem vastutust võtma. Samal ajal tundub, et me kõik alles õpime neid samu asju, millest räägime. Me kõik kanname vahel ka maske – räägime millestki, mille mõistmine on tegelikult alles poolel teel. See on inimlik.

Huvitav on jälgida, kui erinevad me inimesed oleme. Mõni on enda suhtes väga kriitiline ja võiks õppida rohkem leebust. Teisel jälle näib enesekriitikat vähem olevat ja pilk läheb pigem teiste suunas. Need hetked tuletavad mulle meelde, et elu ei ole must ega valge ja ükski äärmus ei loo päriselt selgust.

Vahel tundub mulle vestlustes väga erinevate inimestega, et kõige suurem tarkus ei ole alati seal, kus on kõige rohkem tiitleid või saavutusi. Mõnikord olen märganud, et kuningate, doktorite ja lihttööliste seas on just lihttööline või kodune ema see, kes ütleb kõige lihtsama ja samas kõige selgema mõtte.

Võib-olla mitte sellepärast, et ta oleks „eduka elu“ maailmas kõige tugevam, vaid sellepärast, et ta on tugev kohal olemise maailmas – selles hetkes, mis on päriselt olemas.

Üks mõte, mida hiljuti kuulsin, pani mind samuti peatuma. Kui sulle pakutaks viis miljonit homseks, kas sa võtaksid selle vastu? Tõenäoliselt enamik meist võtaks. Aga kui sa tead, et elad ainult täna ja praegu, siis ei ole sellel homsel rahal enam väga tähendust.

Siis tekib hoopis teine küsimus:

Mida ma tahaksin selles hetkes kogeda?

Mida ma tahaksin tunda?

Mida ma tahaksin anda?

Kas ja kellega ma koos oleksin?

Milles ma aga olen üsna kindel on see, et ükskõik mida me elus valime või milliseid kogemusi läbime, edasi viib meid lõpuks inimlikkus – nii iseenda kui ka teiste suhtes.

Ja see algab igaühe enda seest.

Ühe väga armsa inimese mõtte alusel jagan ma oma vaateid elule. Elu on mind õpetanud, et ei ole olemas ainult musta ega valget tõde. On meie enda sisemine tunnetus. Ja kui me liiga palju rapsime, siis ei kuule me tihti ka seda päris õigesti.

Mind kõnetavad taimed, mind kõnetab elu lihtsus, enese vastutuse võtmine ja iseendaga tegelemine enda seestpoolt, mitte väljast süüdlast või vastutajat otsides.

Samal ajal on minu eluülesanne õppida vastu võtma ka abi, kingitusi ja toetust väljastpoolt ning usaldama seda. Kui on vaja, siis loomulikult kasutan ka meditsiiniteenuseid — siin ei ole minu jaoks küsimustki.

Nii on ka toiduga. Täna olen ma kohas, kus valin vahel mugavuse ja olen väga tänulik ka kulleritele, kes toidu toovad, ning poele, mis on lähedal. Täna on see nii. Aga see ei tähenda, et mulle ei meeldiks ka teisiti — luua ise oma toidu võimalusi, ette mõelda ja vastutust kanda. Lihtsalt täna on mul teised eluülesanded.

Praegu ma ei pressi jõuga oma lihtsat eluviisi, vaid teen seda, mida ma saan, kergelt ja punnitamata. Sest ma usun, et kui ma ei hoia pinget ja hirmu enda sees kinni, siis ei ladestu see ka mu kehasse samal moel.

Olen seda oma praeguse eluviisi juures märganud. Mu kaal hoopis langeb, mitte ei tõuse, kuigi luban endale näiteks nisu, mida ma aastaid väga vähe või üldse mitte ei lubanud. Luban endale ka piimatooteid. Varem arvasin, et patustan juba pelgalt juustuga, justkui jätaksin endale ühe väikese patu alles. Ja mina, kes pole elu jooksul õlle lõhnagi sallinud, luban endale vahel saunaõhtul perega alkoholivaba õlut, kui selleks on tunne. Ma lihtsalt ei vaja alkoholi oma ellu — ei vajadusest ega ka sellepärast, et mul on beebi, kelle eest hoolt kanda.

Ma luban. Ja ma ei ole pahameeles. Laupäeval ma tujutsesin ja ei olnud üldse väga maandatud ning ma lubasin ka sellel olla. Ma ei ole tehislikult täiuslik. Nii nagu sina ei ole. Ega keegi teine.

Ainus, mida me täiuslikkust, õiget ja valet taga ajades sageli teeme, on see, et lõhume ennast, tekitame pingeid ja lõpuks ka haiguseid. Ma lubasin ka pisaratel tulla, lihtsalt tulla, ilma et oleksin neile hinnangut andnud. Ja kohe hakkas palju kergem.

Samamoodi ei jaganud ma hinnanguid ka neile, kes mu eelmise loo peale inetult kommenteerisid. See on nende arvamus, nende elu ja nende koht. Mina soovin teile vaid head ja võib-olla kõige rohkem soovin seda, et te oleksite iseenda vastu armulisemad. Ning tegelikult olen ma teile ka tänulik, sest ka teie aitate mul õppida eneseusaldust ja kasvatada n-ö paksemat nahka. Ja nimelt tänu teile tunnen ma ka seda, et aitäh — te andsite mulle hoopis kindlust, et ma teen õiget asja ja olen õigel teel. Ainus tee, mida mul veel läbida on, on enesekindluse tee.

Täna jagan ma üht lugu.

Ma olin küll valmistunud igasugusteks olukordadeks, kuid siiski, kui kohale jõudis päriselt see hetk, et minu esimesele töötoale ja raamatu tutvustamisele ei tulnud mitte kedagi, kogesin ma valu.Istusin seal ja küsisin endalt mitmeid küsimusi.

Kas ma valetan endale ja ei tee tegelikult õiget asja, kuigi arvan, et teen?

Kas ma ei oska midagi? Kas see on mingi proovilepanek? Ma võin tegeleda enesearenguga ja jagada mõtteid tasakaalust ja usaldusest, kuid see ei tähenda, et ma ei tunneks valu. Mu sisemine laps minus oli kurb.Ta tahtis, et keegi tuleks. Ta tahtis, et keegi näeks ja kuuleks seda, mida ma olen loonud.

Ja samal ajal märkan ma midagi veel. Ma olen väga tänulik. Ma olen tänulik selle eest, et ma sain seal ruumis olla. Mul oli võimalus seda ruumi sättida ja kohendada ning korraks tunda, et see ruum on minu oma, isegi siis, kui see tegelikult ei ole minu oma.

Mul oli võimalus rääkida pererahvaga – rääkida elust, enesest, vahel ka veidi vinguda, vahel rõõmustada ja lihtsalt mõelda selle kõige üle.

Mul oli võimalus olla päriselt mina. Ja ka praegu olen ma päriselt mina. Minu sees on korraga kurbus ja rõõm. Kurbus selle pärast, et keegi ei tulnud. Rõõm selle pärast, et ma sain olla, kogeda päris elu ja võtta vastu selle, et see oli täpselt nii nagu oli.

Ma ei tea, mida ma nüüd veel peaksin tegema või kuhu see kõik viib. Praegu tundub, et kõige õigem on lihtsalt aktsepteerida ja lasta sellel kõigel veidi settida.

Kas minu järgmine ja võib-olla kõige olulisem ülesanne ongi lihtsalt olla ema? Või on minus veel midagi, mida ma peaksin maailmaga jagama?Ma ei olegi enam kindel.

Aga ma tean üht – ma olen tänulik.Ma olen tänulik elu eest. Ma olen tänulik naiseks olemise eest. Ma olen tänulik oma rollide eest. Ma olen tänulik, et saan elada seal, kus ma elan. Et saan kogeda seda elu. Et saan vahel elada ka nii, et mul ei ole lõputult kohustusi, vaid saan lihtsalt elu nautida. Ja samal ajal olen ma mõelnud, et võib-olla on minus veel midagi, mida ma peaksin tegema. Midagi, milleks mul on potentsiaali.Aga kas ikka on – ma ei tea. Võib-olla on see lihtsalt elu küsimus mulle: kas ma kahtlen endas? Ma ei tea.

Praegu lihtsalt olen selles kohas ja lasen sellel kõigel olla. 🌿

Teooriaid on lihtne jagada.

On lihtne rääkida sellest, kuidas peaks elama, mida peaks tundma või milliseid valikuid tegema. Raamatutes, koolitustel ja internetis on neid õpetusi palju.

Aga hoopis teine asi on jagada midagi läbi oma elu.

Kui inimene räägib sellest, mida ta ise on päriselt kogenud – läbi kahtluste, valu, rõõmu, eksimuste ja taipamiste –, siis on sellel teisel kaal. Seal ei ole enam ainult mõistus, vaid seal on ka elu ise.

Selline jagamine ei tule ülevalt alla õpetamisena.

See tuleb inimeselt, kes on ise teel.

Ja võib-olla just seepärast puudutab see ka teisi palju sügavamalt.

Sest inimesed tunnevad ära, millal räägitakse teooriast ja millal räägitakse elatud tõest.

Kui keegi kutsub sind kuhugi või lepib sinuga midagi kokku ja hiljem käitub nii, nagu seda kokkulepet poleks olnudki, siis on sul alati valik.
Sa võid hakata tõde taga ajama, selgitusi nõudma ja püüda õiglust jalule seada.
Või võid korraks peatuda ja küsida endalt: kas see on minu rahu väärt?
Mõnikord on lihtsam ja targem lihtsalt näha olukorda sellisena nagu ta on. Ilma võitluseta.
Sama on ka siis, kui keegi lubab midagi korduvalt, tekitab ootusi ja kui aeg käes, käitub nagu neid lubadusi poleks olnudki. Kui see juhtub ikka ja jälle, siis ei ole see enam juhus. See on muster.
Ja siis tekib küsimus mitte niivõrd tema kohta, vaid enda kohta: kas ma tahan sellesse mustrisse edasi jääda?
Me ei saa teisi muuta. Me ei saa panna kedagi oma sõnu pidama.
Aga me saame valida, kas me jääme ootama või hakkame rohkem vaatama tegusid, mitte sõnu.
Vahel on kõige rahulikum ja selgem otsus lihtsalt lõpetada ootamine. Mitte vihaga, mitte süüdistades – vaid nähes reaalsust sellisena nagu see on.
Ja siis lasta lahti.
Tegelikult pole meil aimugi, kuidas elu edasi loob. Me ei näe tervet pilti. Mõni uks sulgub, sest sellel teel on oma aeg läbi. Mõni kokkulepe kaob, sest midagi muud on teel.
Kui midagi on päriselt sinu jaoks, leiab see tee sinuni niikuinii.
Kui mitte, siis vahel on suurim tarkus lihtsalt edasi minna rahus.
Lasta sellel teel minna, et anda võimalus uuele. 🌿

Püha geomeetria ja ajupoolkerade tasakaal
Kui tunned, et sinu sees on rahutus või justkui üks ajupoolkera domineerib – mõtted kihutavad, tähelepanu hajub või on raske keskenduda –, võib aidata väga lihtne, kuid sügav tegevus: püha geomeetria loomine.
Võta paber ja jaga see keskelt kaheks.
Seejärel võta tsirkel, joonlaud ja kirjutusvahend.
Hakka looma keskpunktist lähtuvaid ringe, jooni ja ühendusi. Ühenda punktid, märgi teljed, loo sümmeetriat. Kui paber on justkui poolitatud ja kujundid peegelduvad ühel ja teisel pool, hakkavad ka ajupoolkerad koostööd tegema.
Püha geomeetria põhineb korrast, proportsioonil ja peegeldusel.
Kui käsi liigub rahulikult ja teadlikult, hakkab ka meie närvisüsteem tasakaalustuma.
Mida rohkem teid, jooni ja ühendusi sa lood, seda sügavamale lähed. Samal ajal toimub korrastumine ka sinu sees. Mõtted rahunevad, hingamine muutub ühtlasemaks ning tekib keskme tunne.

Sellise loomise ajal hakkavad vasak ja parem ajupoolkera koostööd tegema – loogika ja tunnetus kohtuvad. Ning sellest kohtumisest sünnib rahu.

Kui südames on korraga selgus, kahtlus ja üksindus
Vahel on inimese sees mitu tunnet korraga. Ühel pool on vaikne teadmine, et liigun õigel teel. Teisel pool on kahtlus, hingevalu või hetkeline üksinduse tunne. Sageli arvatakse, et kui inimene teeb õiget asja, peaks ta tundma ainult rahu ja kindlust. Tegelikult ei käi elu ja sisemine kasv nii sirgelt.
Kui inimene hakkab rohkem elama oma tõe järgi — looma, kirjutama, jagama mõtteid, aitama teisi või lihtsalt kuulama oma sisemist tunnet — siis liigub ta vahel teistsuguses rütmis kui ümbritsev maailm. Üks osa temast teab, et see on õige. Teine osa, mis on harjunud turvalise ja vana eluga, küsib vahel: kas ma teen õigesti, kas sellest on kasu, kas mind mõistetakse?
See on väga inimlik. Kahtlus ei tähenda, et tee oleks vale. Sageli tähendab see hoopis seda, et inimene liigub päriselt edasi ja astub tundmatusse.
Hingevalu või üksinduse tunne tekib tihti just neil inimestel, kes tunnetavad elu sügavamalt. Nad märkavad rohkem, mõtestavad rohkem ja tunnevad rohkem. See tähendab rohkem rõõmu ja taipamisi, aga vahel ka suuremat tundlikkust.
Samal ajal on kahtlusel oma roll. Kahtlus hoiab inimest ausana ja ärkvel. See aitab küsida küsimusi, märgata ja otsida tasakaalu. Inimene, kes vahel kahtleb, jääb avatuks ja elavaks.
Sageli jõuavad inimesed, kes midagi loovad või jagavad oma kogemust teistega, mingil hetkel küsimuseni: kas see, mida ma teen, on üldse vajalik? See on koht, kuhu paljud jõuavad. Ja väga tihti on see lihtsalt hetk enne uut selgust.
Elu ei pea korraga avama kogu teed. Piisab sellest, kui näeme järgmist sammu.
Kui südames on korraga rahu ja küsimused, siis võib see olla märk sellest, et midagi meie sees kasvab, muutub ja otsib oma õiget kuju. Ja vahel ongi kõige olulisem lihtsalt lubada endal olla – kuulata, märgata ja liikuda edasi samm-sammult. 🌿