Peegel, peegel seina peal

On huvitav, kuidas meis on korraga nii teadmine kui kahtlus. Meile tulevad taipamised, teooriad, praktikad. Näeme teist, tunneme läbi, arvame, oskame peegeldada. Ja samal ajal – kui see sama tuleb tagasi meile, siis tekib kaitse, ebamugavus, solvume, kardame, anname hinnanguid.

Enda hääl tundub turvalisem. Seda on lihtsam kuulata. Sest ma saan seda ise kontrollida ja suunata.

Teise kaudu tulles…seal on tundmatus. Ja ebamugavus.

Aga tegelikult –me ei olegi nii väga erinevad. Me oleme kõik ühes kasvamises. Õppimas, kogemas, eksimas, märkamas.

See, mida näed teises, elab ka sinus. Ja see, mis sinus kaitseb, on lihtsalt tahtnud sind hoida. Kui seda märgata ilma võitlemata, siis muutub kogu protsess…natuke kergemaks. Ja isegi võib pakkuda nö iroonilist nalja elu ning enda üle.

Elu ei ole ainult tõsine teekond, selliste tahkude märkamine võib olla päris lõbus.

✨ Me oleme korraga õpetaja ja õppija. Peegel ja peegeldus. Ja tegelikult – üks.