Häirimine kui teejuht armastuseni

Kui me lõpetame võitlemise ja püüdmise muuta teist, avardub meie enda ruum – ja selles ruumis saab sündida tingimusteta armastus.

On hetki, mil miski meid häirib. Esimene instinkt on otsida lahendust – muuta olukorda, parandada teist inimest või eemaldada ebamugavust. Kuid vahel polegi häirimine tulnud meie ellu selleks, et me midagi “ära parandaksime”. Mõnikord on see hoopis kutse õppida alistuma ja avanema tingimusteta armastusele.

See ei tähenda, et me ei peaks piire seadma. Piirid on iseenda hoidmise viis, armastuse loomulik raamistik. Kuid samaaegselt võime mõista, et teist inimest me muuta ei saa. Me saame vaid avardada omaenda ruumi, lubada südamel laieneda ja vastu võtta. See, mis meid häirib, on justkui peegel, mis näitab kätte koha, kus meis endis on veel ruumi kasvamiseks.

Kui suudame öelda: “Ma näen sind sellisena, nagu sa oled. Ma ei pea sind muutma. Ma valin iseenda ruumi hoida ja samal ajal armastust kasvatada,” siis muutub midagi peenelt, kuid väga sügavalt. Meie kohalolu muutub. Meie energia muutub. Ja sageli hakkab muutuma ka stsenaarium ise – olukorrad, suhted ja kogemused. Mitte sellepärast, et me neid otseselt kontrolliksime, vaid sest oleme loonud enda sees uue sageduse.

Nii võib häirimine, mis alguses tundus koormav ja raske, osutuda hoopis kingituseks. Märgiks, mis kutsub meid sisemisse avardumisse, pehmusesse ja tingimusteta armastusse. Ja selles avardumises hakkab elu ise õrnalt ümber kujunema – kooskõlas meie südamega.