Elu on hoid

Täna hommikul ärkasin ja tundsin, et ma ei pea kõike korraga kandma. Kõiki küsimusi, mälestusi, segadust, mis päevade jooksul on üles kerkinud. Elu on viimasel ajal toonud mu ette palju. Ja ometi on mul alati olemas valik.

Täna valisin hoida.

Hoida seda, mis on päriselt vajalik – rahu, armastust, lihtsaid hetki. Hoida elu imelist, mis on juba olemas. Hommikust vaadet, mis avaneb akna taga. Vaikust, mis kutsub korraks peatuma. Kohvitassi soojust peos.Kui ma niimoodi hoian, siis taipan, et ime ei ole kuskil kaugel. Ime on siin – selles, et hingan. Selles, et lapsed magavad veel rahulikult. Selles, et päike hakkab udu seest esile tulema. Ja selles, et minus on jõud valida. Mitte võidelda, mitte kiirustada, vaid lihtsalt olla ja hoida.

Eile sain seda taas kogeda. Ma ei mõelnud head teha, kui raagritsikatele kodu otsisin. Soovisin vaid, et nad leiaksid väärilise paiga, kus neid oodatakse ja hoitakse. Kui isa nendele järele tuli, ei olnud mul ootusi. Aga elu tõi vastu kingituse, mis pani mind peatuma. Ta ulatas mulle šokolaadi, mänguasja ja kauni uhke kohvitassi. Mitte kohustusest ega tagamõttest, vaid siirast tänust. See puudutas mind sügavalt – sest just selline on elu tegelik imeline olemus. See tuleb tagasi siis, kui me lihtsalt teeme asju südamest.

Ja nüüd, täna, saan minna lastega oma emale külla. Öelda talle: sa oled hoitud.

See on sõnum, mida me kõik vajame, olenemata vanusest. Et keegi ütleks ja näitaks, et meid kantakse.Nii ühenduvad need hetked ühte. Hommikune kargus, eilne ootamatu tänu, tänane kohtumine emaga. Kõik need räägivad sama lugu – elu ei olegi pidev võitlus ega pingutus. Elu on hoidmises, märkamises, armastuses. Ja siis, kui ma julgen lihtsalt hoida, annab elu mulle vastu rohkem, kui ma oleksin osanud paluda. 🌸