Kui me enam ei eita, vaid lubame endal näha ja tunda seda, mis on — isegi kui see on valus või ebamugav — siis hakkab midagi muutuma. Eitamine hoiab meid lõksus, sest me põgeneme omaenda kogemuse eest. Kuid kui tekib hetk, kus me lihtsalt oleme valmis nägema, valmis tundma, valmis lubama — sünnib aktsepteerimine.
See aktsepteerimine ei tähenda loobumist või allaandmist, vaid sügavat vastuvõtmist: “see on nii nagu on, ja mina olen siin”. Sellest hetkest algab enesekasv. Just vastuvõtmises sünnib rahu. Mitte enam võitlust, mitte põgenemist, vaid vaikne teadmine, et kõik, mis on, teenib minu teekonda.
okt. 14