Mõnikord tulevad elus hetked, mis raputavad sind kuni südameni.
Sel kevadel tõi meie pere pesamunaga seotud teekond minu ellu kogemused, mis on olnud kõige sügavamad, valusamad ja samas kõige õpetlikumad.

Kevadel tundus, et ärkan — justkui elu oleks mind õrnalt mugavustsoonist välja tõuganud, et saaksin uuesti vaadata, kes ma olen ja kuhu liigun. Aga nüüd, väga hiljuti, tuli teistsugune laine. See, mis tõi pinnale kõik, mida olin endas püüdnud peita: hirmud, valud, pettumused. Asjad, mida ei saa enam riiulisse tagasi panna.

Kui kevadel tundsin tuge ja ümbritsevate inimeste hoidmist, siis seekord oli vaikus, tõenäoliselt valisin ma ise samuti selle vaikuse, et võtta sügavamat vastutust. Mitte et tuge poleks, aga nägin selgelt, kui väga igaüks elab oma elu, oma rütmis ja oma väljakutsetega. Meie kõigi sisemine vastutus on iseenda elu ees — ja ka valud, mis tulevad, on tegelikult meie endi teekonna osad. Vahel just siis, kui väljastpoolt kaob mürin ja suhtlus, avaneb ruum, kus tuleb otsa vaadata sellele, mida oleme tahtnud vältida.

Ja ometi sain aru, et just see hirm, mis nüüd juhtuski, oligi mu kõige suurem. See, mida ma alateadlikult olin tundnud, peitnud, vältinud — ja ometi sellega pidevalt ise oma ellu kutsunud. Hirm, mille ees põgenesin, jõudis minuni, et saaksin lõpuks temaga silmitsi seista.

Kui ma lõpuks vaatasin, ilma põgenemata, hakkas midagi muutuma. Hingamine tuli tagasi. Mitte järsku, vaid vaikselt, õrnalt — nagu hommikune valgus, mis imbub tuppa, ilma et keegi märkaks, kust ta täpselt alguse sai.

Kõik pole veel paigas, aga tunnen, et see, mis kord tundus lõplik, ei ole enam lõpp. Midagi hakkab minus taas liikuma. Midagi elusat.

Olen aru saanud, et lahendus ei tule võideldes, vaid siis, kui luban endal lõpetada vastupanu ja aktsepteerin olukorda sellisena, nagu ta on. Mitte allaandmises, vaid usalduses.
Just seal, kus võitlus lõpeb, algab rahu — ja koos rahuga hakkab taas voolama elu, mis ei vaja enam tõestamist, vaid ainult kohalolu.