Ma loon siis, kui mu sees ärkab inspiratsioon.
See ei ole midagi, mida saaks sundida – see tuleb nagu tuul,
vaikse sahinana esmalt, siis tugevneb ja viib mind endaga kaasa.
Kui see kohal on, ei ole vaja muud kui olla avatud.
Loomine ei tule pingutusest, vaid kohalolust.
See sünnib siis, kui ma olen täis rahujõudu, mis elab minu sees ka siis,
kui maailm ümberringi liigub, lainetab ja mõnikord ka murdub.
Rahu ei ole seisund, mida peab saavutama – see on valik.
Isegi siis, kui elu tuleb sisse nagu torm ja puud raputavad lehti,
jään mina oma juurtesse.
Lubades tuulel käia, vihmal langeda, päikesel peituda,
teades, et kõik see on vaid mööduv ilm.
Ka valu võib tulla – ja vahel toobki ta endaga kingituse,
mida ainult vaikuses näha saab.
Aga valu ei tähenda, et rahu oleks kadunud,
vaid et rahu lihtsalt hingab teisel sagedusel.
Ta on endiselt minus, peidus, ootamas,
et ma taas teda märkaksin,
nagu soe valgus pilvede taga.
Kui sa kahtled endas,
siis tea – see on hetk, mitte tõde.
Tunded on kui pilved taevas:
mõni toob vihma, mõni tuule, mõni lume,
ja mõni kingib korraks päikesele puhkust.
Aga taevas ise – see jääb alati alles.
Nii ka sina.
Kui inspiratsioon tuleb,
siis mitte sellepärast, et ma peaks looma,
vaid sest elu soovib minu kaudu hingata.
Ja mina lasen tal hingata,
rahus, armastuses ja tänulikkuses.