Me märkame tihti, et hakkame end põhjendama. Otsekui oleks vaja oma valikuid teistele lahti seletada — isegi siis, kui keegi seda otseselt ei küsi. See juhtub seni, kuni meis endis on veel killuke kahtlust, killuke segadust, killuke kõhklust oma teel. Kuni me pole päriselt endale otsa vaadanud, tekib loomulik impulss end väljapoole õigustada.
Aga kui vajalik tõde lõpuks kohale jõuab, kui me märkame, mida me päriselt vajame, siis muutub kõik. Siis saame aru, et tegelikult ei pea me kellelegi midagi seletama. Eriti mitte neile, kes ei näe meie teekonda ega ela meie nahas. Meie ei ela ju ka nii nagu nemad — seega pole teistel kohustust meie valikuid mõista.
Meie ainus ülesanne on aktsepteerida. Teisi ja iseennast.
Ja paradoks on selles, et mida lähedasem on inimene, seda keerulisem see sageli on. Just kõige olulisemad inimesed puudutavad meis kõige sügavamaid kihte. Nende puhul tekib sageli tahtmine suunata, parandada, kontrollida — sest nad on meile tähtsad. Kuid tegelikult peitub just siin kõige puhtam armastus:
lubada teisel olla täpselt selline, nagu ta on.
Ilma survestamise, ootuste ja parandamise soovita. Lihtsalt lubamine.
Ja kui see usaldus sünnib, siis juhtub midagi hämmastavat. Suhe hakkab ise kasvama. Inimene sinu kõrval avaneb. Sina ise muutud kergemaks. Ja te mõlemad kasvate — ilma, et oleks vaja midagi suruda.
Sa lihtsalt vaatad ja imestad, kui palju võib muutuda, kui lõpetad tõestamise ja alustad lubamisega.
Kui lubad nii endal kui teisel lihtsalt olla.
