Elus tekib tõeline ruum alles siis, kui me lõpetame surumise.
Kui me ei pressi enam elu liikuma, ei jahi vastuseid ega lahendusi vägisi.
Sest surumine on usalduse vastand — see on hirm, mis püüab ise juhtida seda, mida juhib tegelikult elu ise.
Mida rohkem me surume, seda kitsamaks muutub ruum.
Just nagu õhk, mis on kokku pressitud:
seal ei mahu miski muutuma,
ei mahu miski voolama,
ei mahu isegi valgus sisse.
Sama juhtub meie sees, kui me anname kõigele hinnanguid — hea, halb, õige, vale, positiivne, negatiivne.
Iga hinnang on kui uus sein, mis ehitatakse kogemuse ette.
Me ei näe enam olukorda ennast,
me näeme ainult sildi varju.
Hinnangud võtavad ruumi.
Surumine võtab ruumi.
Hirm võtab ruumi.
Aga ruum… ruum sünnib lahti lastes.
Hingates.
Lubades.
Vaadates selgelt, ilma siltideta, ilma pingeta, ilma vajaduseta kontrollida.
Kui me laseme hinnangud kukkuda, pehmenevad piirid meie sees.
Me ei vaata enam elu läbi must-valge filtri.
Me lihtsalt näeme — puhtalt, otse, kohal olles.
Ja just siis hakkab energia liikuma.
Just siis ilmuvad lahendused, mida me surudes ei näinud.
Just siis avanevad uksed, mis varem tundusid lukus.
Ruum ei teki jõuga.
Ruum tekib lubamisega.
Ruum tekib usaldusega.
Kui me lõpetame surumise ja vabastame hinnangud,
siis elu ise sirutub meie poole —
kerguse, selguse ja täiesti uue vooga.