Mis siis, kui kogu elu ei olegi võitlus, vaid vale fookus?
Mis siis, kui me ei pea midagi välja kannatama, vaid oleme seni lihtsalt vaadanud vales suunas?
Mis siis, kui universum ei testi meid, vaid peegeldab täpselt seda, mida endas kanname?
Ja seni, kuni me arvame, et elu peabki raske olema, ta jääbki raskeks — mitte sellepärast, et keegi ülevalt käsib, vaid sest meie enda energia ei lase millelgi kergemal ligi tulla.
Aga mis siis, kui me muudame ainult ühe asja:
me ütleme “ei” raskusele ja “jah” kergusele.
Mitte soovina, vaid otsusena.
Mitte põgenemisena, vaid selgusena:
“See ei ole minu lugu enam.”
Mis siis, kui elu reageerib sellele otsusele kiiremini, kui me arvata oskame?
Sest reaalsus ei ole tardunud, ta on voolav.
Ta liigub alati sellele sagedusele, mida me ise kanname.
Kui me valime hirmu, siis elu peegeldab hirmu.
Kui me valime rahu, siis elu hakkab kõigutama lahti kõike, mis rahusse ei sobi.
Kui me valime kerguse, siis maailm kohandub — mitte kohe, aga nagu laine, mis saab hoo sisse.
48–72 tunni pärast ilmub esimene tõestus.
Mingi kergus.
Mingi sümboolne väikene kingitus.
Midagi laabub.
Midagi avaneb.
Midagi kaob, mis raskust tekitas.
Ja siis sa korraks taipad:
see ei olnud muinasjutt.
See ongi elu päris toimimise viis.
Selle kõige alus.
Selle kõige tõde.
Me pole tulnud siia virelema.
Me oleme tulnud siia looma —
ja hetkel, kui me lõpetame raskuse identiteedi, saab alguse päris elu.
Lihtsalt seetõttu, et me lõpuks lubame sellel tulla.