Me räägime tegelikult alati ühest ja samast mustrist – ohver, päästja ja agressor. Ühest ja samast kolmnurgast, mis lihtsalt vahetab rolle.
Oluline on mõista, et inimene ei ole ainult üks roll.
Ta võib olla ühes olukorras ohver, teises päästja ja kolmandas agressor.
Roll ei kirjelda inimest, vaid tema teadvuse taset konkreetses hetkes.
Tervislik täiskasvanu, kes võtab vastutuse, ei ela püsivalt üheski neist rollidest.
Ta märkab mustrit ja astub sellest välja.
Ohver tunneb, et temaga juhtub elu.
Ta ootab, et keegi päästaks, olukorrad muutuksid või keegi teine vastutaks.
Tema jõud on ära antud.
Agressor võtab jõu jõuga.
Ta süüdistab, ründab, kontrollib.
Sageli on selle all peidus lahendamata ohvritunne ja hirm kaotada kontroll.
Päästja on kõige salakavalam roll.
Ta aitab, toetab, lahendab ja kannab.
Väliselt näib see hoolimise ja armastusena,
kuid sügaval sees ootab päästja, et keegi lõpuks päästaks tema.
Päästjat aga ei päästeta kunagi.
Mitte keegi ei suuda vaadata päästja pähe nii täielikult,
et täita tema tegelikud vajadused.
Ja ühel hetkel saab päästja aru tõest:
ta ei vaja päästmist.
Ta vajab oma vajaduste märkamist.
Kui päästja hakkab küsima:
Kas ma tahan seda päriselt teha?
Mida mina vajan?
Kas see on minu vastutus?
siis roll laguneb.
Ja koos sellega tuleb rahu.
Kolmnurgast väljumine ei käi võitluse ega süüdistamise kaudu.
See käib teadlikkuse kaudu.
Seepärast on kõige olulisem küsimus alati iseendale:
kes ma olen selles olukorras praegu?
Ja millise väikese valikuga saan ma astuda vastutusse tagasi?
Just siin lõpeb rollimäng.
Just siin algab küpsus.
Ja just siin lõpeb maatriksi automaatne kordus.
Kui minu lood sind kõnetavad ja toetavad,
on sul soovi korral võimalus toetada mu lugude kirjutamist tänupanusega.
Anni talu OÜ
EE887700771011865657
Selgitus: toetus