Inimesed muutuvad mõnikord eraklikumaks.
Esmapilgul võib see näida hirmuna elu või välise maailma ees.
Ja vahel ongi alguses seal hirm – hirm eksida, hirm kuulata ennast, hirm, et teised teavad paremini.
Aga eriti tundlike inimeste puhul ei ole see põgenemine.
See on taandumine selleks, et tajuda puhtamalt.
Väline maailm on täis müra – arvamusi, ootusi, nõuandeid, hinnanguid.
Kui inimene on avatud ja tundlik, hakkab see müra segama sisemist tunnetust.
Siis tekib loomulik vajadus vaikuse järele, mitte selleks, et elu eitada,
vaid selleks, et kuulda ennast ilma segajateta.
Alguses võib tekkida kahtlus:
Äkki ma eitan elu?
Äkki teised teavad paremini?
Tegelikult juhtub vastupidine.
Teised inimesed ei ole siis õpetajad ega otsustajad,
vaid peeglid.
Nad küsivad – teadlikult või alateadlikult:
Kas sa oled nüüd otsustanud?
Kas sa usaldad ennast?
Kas sa oled valmis vastutama oma elu eest?
See eraldumise faas on enesega kohtumine.
Seal sünnib selgus, mida ma vajan, millist elu ma tahan elada
ja millisel viisil ma saan selles vastutuse võtta.
Kui see protsess saab läbi – või vähemalt piisavalt küpseks –,
ei ole enam vajadust end sulgeda.
Tekib uus võimekus olla teistega.
Mitte kohanemise kaudu.
Mitte enese kaotamise kaudu.
Vaid seestpoolt tuleva kindluse ja rahu kaudu.
Siis ei sega väline enam sisemist.
Ja inimene saab olla maailmas kohal,
jäädes samal ajal iseendaks.
See ei ole eemaldumine elust.
See on sisseastumine oma ellu.
Sul on võimalus leida kontakti alt koordinaadid, kui soovid toetada mu loomise teekonda, neutraalsuses.