Ja siin ma olen — Haapsalus.
Kaua unistatud kohas. Ja ometi mitte kunagi päriselt mõelnud, et ma võiksin oma unistusi ka teostada. Et ma võiksin siin päriselt elada.
Viimastel päevadel on siiski minus üles tulnud pinged — ootused, mida olin endas kandnud, lootuses, et mind toetatakse ajal kui ma seda enim vajasin, kuigi ma ise ei olnud kordagi abi palunud, toetust ei tulnud… Ma ei usu, et seda vajasin, kuid soovisin seda tunnet, et teoorias see on võimalik… Arvasin, et olin sellest pingest üle, kuid nüüd see tuli üles, ju oli aeg tulla….
Üleeile olin Haapsalu Kultuurikeskuses, imetlemas imeliselt ettevalmistatud akrobaatikute kontserti.
Keha, kohalolu, pühendumus, ilu —
miski selles liigutas mind sügavalt ja pani kihid tasapisi lahti tulema.
Siis tuli saun. Üleeile ja eile. Soojus, vaikus, pisarad. Pinged said loa kehast väljuda, ilma võitluseta. Ühel päeval olin pisarates, tundes korraks, et ma ei ole hoitud. Järgmisel päeval vabastasin, sest teadsin: see tunne ei ole tõde.
Täna hommikul algas päev mere ääres.
Avarus. Hingamine. Ruum.
Ja siis juhtus midagi, mis pani mind lihtsalt ahhetama. Täiesti ootamatult tuli mulle külla inimene, keda olen elu jooksul kohanud vaid mõnel korral, aga iga kord on tunne, nagu oleksime eluaegsed tuttavad. Nagu haldjast ristiema, kes astub uksest sisse just õigel hetkel.
Ta tõi mulle mustas karbis kringli Viigi Kohvikust.
Just selle sama kringli, mida olin tund varem kohvikus vaadanud — nii ilus, et jäi meelde,
aga mille jätsin ostmata, mõeldes, et üksi ei söö
ja külalisteni on veel aega. Ja nüüd oli see siin.
Minu ees. Ja vana tuttav leidis kohe mu kodus üles ja isegi teadmata mu kodu numbrit, oli ta mu kodu ukse ees… täielik ühendus….Nagu elu vaikne naeratus: ma kuulen sind. Aga see polnud kõik.
See vana hea tuttav ütles mulle just neid sõnu,
mida mul oli vaja kuulda. Soojendas mu südant ja kinkis mulle kingitusi kingituste järel — mitte materiaalses mõttes, vaid kohalolu, mõistmist ja hoidmist.
Kui ühel päeval nutad, arvates, et sa ei ole hoitud,
ja järgmisel päeval vabastad, sest tead, et see pole tõsi, ja siis tullakse sulle lihtsalt külla,
nii ootamatult ja täpselt õigel hetkel… Ma ei tea.
Kui see pole ime, siis mis üldse on.
Aitäh, elu.