On huvitav märgata, millele inimesed reageerivad ja millele mitte. Sageli ei tekita reaktsiooni ilusad, õpetlikud ja siledad lood. Need, mis kinnitavad juba tuttavaid arusaamu ja jäävad turvalisse raamistikku. Need võivad olla meeldivad just seetõttu, et nad ei liiguta midagi sees.
Reaktsioonid tekivad sagedamini siis, kui jagamine puudutab midagi vahetumat ja ausamat. Mitte tingimata valu, vaid pärisolekut. Midagi, mis ei paku kohe lahendust ega sõnumit, vaid jätab ruumi tundmiseks. Just seal võivad tekkida ebamugavus, küsimused või soov olukorda kiiresti selgitada ja paika panna.
See ei tähenda, et jagamises oleks midagi valesti. Sageli tähendab see hoopis, et miski liikus. Midagi sai puudutatud. Midagi, mis oli valmis korraks nähtavaks tulema. Jagamine ei ole enamasti abipalve. Enamasti tehakse seda selleks, et näidata: kõik meie tahud on okei, ka sina võid ja saad, me kõik saame ja tohime. Ka need, mis ei ole siledad, lõplikud või valmis. Jagamine võib olla viis lubada endal olla tervik, ilma vajaduseta midagi parandada või varjata. Jagamise viise on palju. Mõni jagab sõnades, mõni vaikuses. Mõni kirjutades, mõni liikumises, mõni looduses, vees või lihtsalt kohal olles. Oluline ei ole viis, vaid see, et miski saab liikuda ega jää kinni.
Inimesed reageerivad erinevalt, sest igaühel on oma piirid, oma valmisolek ja oma tempo. Mõni peatub, mõni liigub edasi, mõni vaatab kõrvalt. Kõik need on loomulikud viisid eluga kohtumiseks.
Vahel ei ütle reaktsioon niivõrd midagi jagatu kohta,vaid sellest, millised kohad parasjagu sees liiguvad.
Ja kui nende kohtadega kohtutakse ilma hinnanguta – nii enda kui teiste suhtes –,
tekib ruum. Ruum, kus on lubatud olla selline, nagu ollakse.
Seal sĂĽnnibki puhas aktsepteerimine.
Iseenda ja teineteise suhtes. Vaikselt, loomulikult, ilma pingutuseta.
🎄Kaunist teineteise ja iseenda puhast ja ausat aktsepteerimist ning rahu hinge. 🎄