Päästmine tekib sageli tundest, et midagi on valesti: olukord, inimene või elu ise. Päästmisel on sageli varjatud ootus – et pingutus tooks kunagi midagi vastu, kas tänu, vastuteene või lootuse, et keegi päästab kunagi ka mind. Sellisel viisil tegutsedes annab päästja tihti ära oma energiat, vahel rohkem, kui tal tegelikult on. Lisaks võib päästmisega kaasneda energia, mis ei ole puhas – sinna segunevad hirm, kohustus, süütunne või ootus.
Abistamine seevastu sünnib selgusest ja valikust.
Midagi ei ole tingimata katki. Keegi ei ole „parandamist vajav“.
On lihtsalt hetk, kus on võimalik toetada, jagada või olla olemas – ilma hinnanguta ja ilma ootusteta. Abistades ei anta ennast ära ega minda üle oma piiride. Energia, mis liigub, on kerge ja rõõmust kantud.
Seepärast on oluline enne tegutsemist endalt küsida:
Miks ma seda teen?
Kas see tuleb küllusest või puudusest?
Kas ma aitan vabalt või loodan alateadlikult midagi vastu saada?
Kui tegu sünnib teadlikult ja puhtast kohast, ei võta see midagi ära.
Kui tegu sünnib päästmise vajadusest, võib see pikemas plaanis kurnata – isegi siis, kui kavatsus on hea.
See ei ole hinnang, vaid teadmine.
Ja teadmine annab võimaluse valida.