Puhkus

Ja siis täna on see päev.
Päev, kus ma ise soovisin teha leiba armsatele inimestele.
Ühte neist polnud ma näinud väga kaua – viimati ligi kümme aastat tagasi.

Ja ometi juhtus midagi, mida pole seitsme aasta jooksul varem juhtunud.
Ma ei teagi miks, aga panin ahju millalgi kinni…
ja leib ei saanudki valmis.

Pidin loobuma heast plaanist.
Pidin tunnistama.

Tunnistama, et kolmele lapsele vanemaks olemine –
kellest üks on beebi,
kellel tagumised hambad järjest tulevad,
ja kes on viimastel öödel otsustanud,
et lisaks 20–40-minutilistele ärkamistele
on väga huvitav olla öösel ka paar tundi täiesti ärkvel –
on rohkem, kui üks keha ja närvisüsteem alati kanda jaksab.

Pidin alistuma.
Mitte nõrkuses, vaid aususes.
Tunnistama, et mu jõul on piir.
Ja et puhkus ei ole luksus, vaid vajadus.

Teoorias arvan ju, et ma puhkan.
Reaalsuses…
phhhh.
Tõenäoliselt mitte nii palju, kui vaja oleks.

Täna tegin aga iseendaga kokkuleppe.
Ma kirjutan lugusid vaid beebi uneajal.
Mitte õhtul.
Õhtul panen kõik seadmed kõrvale.
Ja lihtsalt puhkan.

Ilma tõestamata.
Ilma “veel natuke”.
Lihtsalt olles.