Universum on tühi.

Puhas, nagu avatud ruum. Ta lihtsalt kuulab. Ja meie, sageli märkamatult, täidame selle ruumi oma mõtetega, tunnetega ja väikeste sisemiste võngetega, mida ise heaks või halvaks ei nimeta, aga mis siiski välja kiirgavad.

Tabame end mõttelt või ütlemast: „Oi, ma pole ammu haige olnud.“ „Oi, lapsed on viimasel ajal nii hästi käitunud.“ „Oi, meil on mehega nii hea suhe, täielik harmoonia.“ Need laused kõlavad nagu tänulikkus, kuid põhirõhuga üllatus –, justkui see kõik oleks ajutine, justkui hea oleks midagi ebatavalist. Universum ei kuule sõnu, ta kuuleb seisundit. Kui hea tundub meile haruldane või ebakindel, siis see ongi sõnum, mis teele läheb.

Mitte rõõm, vaid kahtlus. Mitte rahu, vaid ooteseisund. Ja universum, olles tühi ja neutraalne, ei tõlgenda ega paranda – ta vastab. Ja siis me imestame, miks just nüüd midagi juhtus, miks rahu justkui lagunes, miks olukord muutus, kuigi kõik oli ju nii hästi.

Aga võib-olla ei olnud küsimus selles, mis juhtus, vaid selles, mida me pidasime normaalseks. Kui hea on meie jaoks erand, siis elu peegeldab seda erandlikkust tagasi.

Võib-olla on aeg lubada endale teistsugune suhe heaga. Mitte imestada, et tervis püsib, vaid tunda, et see on loomulik. Mitte rõhutada, kui rahulikud lapsed parasjagu on, vaid usaldada, et rahu on neis olemas.

Mitte üllatuda harmooniast suhtes, vaid võtta see kui seisund, kuhu ongi jõutud.

Ja võib-olla on huvitav katsetada ka vastupidist üllatust – mitte karta head, vaid vaadata maailma kerge muigega ja mõelda: huvitav, et midagi eriti head pole veel juhtunud… ja jääda sinna ootusesse ilma pingeta, ilma ärevuseta, lihtsalt avatusse. Mis siis huvitav juhtub?