Areng

Mõnikord on loobumine näiliselt kergem – öelda “okei, ju siis pole minu jaoks” ja lasta pingel vaibuda. Aga kui süda ei vaiki… kui sees on rahulik teadmine, et see tee on õige, siis enamasti ei ole takistus elu ees, vaid mõni vana kaitsemehhanism meie enda sees.

Väljakutsed ei tule alati selleks, et meid peatada. Vahel nad tulevad selleks, et küsida: Kas sa tahad seda hirmust või selgusest? Kas sa hoiad kinni pingest või lubad endal lõdvestuda ka siis, kui asi on oluline? Kas oled oma soovi korralikult läbi mõelnud?

Kui vaadata ausalt otsa sellele kohale enda sees – ilma sundimata, ilma tõestamiseta –, siis muutub soov puhtaks. Ja puhas soov ei vaja surumist. See hakkab ise teed leidma. Õiged inimesed, ajastus, vorm – need joonduvad siis, kui sisemine vastupanu on lõpetatud.

Elu justkui testib, jah. Aga mitte karistamiseks.
Pigem selleks, et sa ise kuuleksid enda vastust:
Kas ma tahan seda päriselt? Ja kui vastus on vaikne, selge jah, siis ei pea enam võitlema. Siis saab minna – pehmelt, kohal olles, usalduses, lõvestudes väljakutsetes kuni oled kohal.