Tänulikkus kui seisund

Tänulikkust ei saa sundida. Aga seisundit saab valida. Ja märgata.

Ma ei usu enam tänulikkuse peale surumisse.
See „ole tänulik“ ei tööta, kui sees on väsimus, valu või segadus. Keha teab kohe ära, kui miski pole päris. Siis tõmbub ta kinni.

Aga ma olen märganud üht teist vahet. Ma ei pea sundima tunnet. Ma saan valida seisundi.
Ma saan valida, et ma hingan aeglasemalt.
Et ma ei jookse mõttes ette ega taha tagant ära. Et ma luban endal olla kohal, ilma hinnanguta. Ja siis ma hakkan märkama.

Mitte suuri asju.
Vaid päris asju.
Et jalad on maas.
Et mul on soe.
Et keegi on kõrval.
Või et ma olen üksi ja see on täna just see, mida vaja.

Et ma sain aru. Või et ma ei saanud – ja seegi on okei.

Alles pärast märkamist võib tänulikkus tekkida. Loomulikult. Ja vahel ei tekigi – ning ka see on aus koht.
👉 Siin on vahe:
tänulikkuse sundimine
vs
seisundi valimine ja märkamise lubamine.
Tänulikkus ei ole eesmärk.
Ta on seisundi loomulik olek, ka raskustes.
Ta tuleb siis, kui ma ei sunni, vaid olen kohal.