Väärtus

Üks armas inimene jagas minuga hiljuti oma kogemust.

Ta rääkis, kuidas käis mitmes autodesalongis. Mõnes kohas tundis ta külma suhtumist, mõõtmist, justkui poleks ta päris õige klient. See tekitas sisemise pinge – tunde, et peab end põhjendama, seletama, tõestama.

Hiljem sattus ta hoopis teistsugusesse salongi. Seal oli vastuvõtt soe, rahulik ja lugupidav. Tunne oli täiesti teine – nagu oleks ta oodatud.

Kogemus oli vastandlik ja jäi kummitama. Alles hiljem, seda lugu enda sees lahti mõeldes, jõudis minuni üks taipamine. Asi ei olnud tegelikult salongides ega inimestes. Asi oli selles kohas, kust ta ise ennast parasjagu vaatas. Vana mina kandis endas vaikset uskumust, et ta ei ole päris väärt. Ja sellest kohast tundus loogiline vaadata „mõistlikumaid“, keskklassi valikuid.

Uus mina aga teadis juba midagi muud – et ta on väärtuslik ja võib end hellitada parimaga. Ja maailm vastas sellele kohale. Mitte sõnadele, vaid sisemisele teadmisele. See lugu ei ole tegelikult autodest. See on peegeldusest. Sellest, kuidas meie enda väärtusetunne loob ruumi, kuhu me üldse astume –ja kuidas meid seal vastu võetakse. Ja vahel ei muutu maailm. Muutub vaid koht, kust me ise end vaatame. 🤍