Oma loominguga lõpuni minemine – hirmul on suured silmad…
Mul on väga pikalt olnud soov luua ja hirmus asjaajamise ning struktuuri ees olen need edasi lükanud aastateks. Nüüd tunned, et enam ei saa edasi lükata, vaid vaatan üks samm korraga järjest oma hirmudele otsa. Kirjutasingi ühele ametile, mida vajan, et luua, sain väga põhjalikud vastused. Alguses ehmatas. Kui palju on vaja teha, et päriselt läbi minna. Kui pikk on nimekiri. Kui palju samme, nõudeid, läbimõtlemist. See ehmatus oli olemas. Aga ta oli üliväike. Tegelikult on kõik hästi. Ma sain aru, et see suur nimekiri ei tulnud mind peatama.
Elu tuli minult küsima.
Kas sa oled valmis? Mitte kas sa suudad kõike korraga. Mitte kas sa tead juba täna kõiki vastuseid. Vaid kas sa oled valmis pühenduma. Hirmul on suured silmad. Alati on. Kui vaatad korraga kogu teekonda, tundub see liiga pikk.
Aga kui jagad selle sammudeks, hakkavad mõtted hoopis korrastuma. See ei ole sein. See on struktuur. Täpselt sama kogemus oli mul raamatu kirjutamisega. Tore on luua. Tore on olla voos. Ja siis tuleb hetk, kus öeldakse: siin on vaja veel tööd, siin saab paremini, siin on vaja parandada ja üle vaadata. See hetk ei küsi oskusi. See küsib ainult üht: kas sa tahad ikka lõpuni minna? Seal on alati võimalus tagasi pöörata. Öelda, et aitab küll. Ja see oleks täiesti okei. Aga kui valid edasi minna, siis mitte selleks, et kellelegi midagi tõestada. See muutub millekski muuks. See muutub enda jaoks tehtavaks teekonnaks.
Siis tuli mulle veel üks väga lihtne mõte. Mis juhtub, kui ma ei saa hakkama? Mitte midagi. Mis juhtub, kui saan hakkama? Samamoodi – mitte midagi. Ei kuku maailm kokku. Keegi ei anna medalit ega võta midagi ära. See on lihtsalt minu kogemus. Minu tee. Minu teekond. See on minu enese võimekuse ületamise jaoks. Mitte läbi surumise. Mitte läbi kiirustamise. Vaid läbi aususe ja kohalolu.
Ma ei pea kõike korraga tegema. Ma ei pea kiirustama. Ma ei pea juba täna valmis olema. Ma pean ainult vastama sellele ühele küsimusele: kas ma olen valmis pühenduma? Vastus tuleb vaikselt. Aga selgelt. Jah. Ma lähen siit edasi. Rahulikult. Üks samm korraga. Kerguses. Endale truuks jäädes 