Leppimine

On hetki, kus saab väga selgeks, et miski ei ole valesti.

Ei ole hilja. Ei ole liiga aeglane ega liiga kiire. Kõik on täpselt nii, nagu on. Mõistus tahaks liikumist ja lahendusi. Süda tahaks rahu. Keha tahaks, et see hetk oleks juba möödas. Ja just siis tuleb meeldetuletus – mida rohkem surun, seda suurem on vastujõud. Leppimine ei tähenda loobumist.

See tähendab rahu sõlmimist sellega, mis on praegu olemas. Ilma võitluseta. Ilma vajaduseta midagi tõestada või parandada. Kui ma luban hetkel olla selline, nagu ta on, siis tekib ruum hingamiseks. Ruum, kus ei pea kiirustama. Ruum, kus ei pea olema keegi teine kui see, kes ma olen.
Siin ja praegu ei ole vaja rohkemat. Teadmine, et kõik on täpselt nii nagu on, on kõige alus.