Huvitav, kuidas õnnetunne – või mõni muu eriti hea tunne – võib meis samal hetkel äratada hirmu, et äkki see kaob juba järgmine hetk. Nagu oleks see midagi ebaloomulikku….
Kas me ei julge uskuda, et see võibki olla meie loomulik seisund. Aga mis siis, kui see just ongi?
Mis siis, kui õnn ei ole midagi, mis tuleb ja läheb, vaid midagi, mida me lubame või ei luba endal kogeda?
Ja see hirm… see ei ole tegelikult märk, et midagi on valesti. See on lihtsalt vana harjumus, vana kaitse – hoida sind “turvalises tuttavas”, isegi kui see tuttav ei ole kerge ega rõõmus.
Kui sa järgmine kord märkad seda hetke – et oled õnnes… ja kohe tuleb väike hirm sisse –, siis sa ei pea seda peitma ega ära lükkama.
Sa võid lihtsalt märgata: “Jah, siin on ka hirm.”
Ja samal ajal lubada endal olla õnnelik ja võtta seda kui loomulikku olekut.
Sest sa oled seda väärt.