Väga hiljuti tunnetasin lõpuks justkui nagu läbi udu selgust.
Mingi aeg tagasi tekkis mul teadmine ühe oma elu osa kohta, mis mind kogu aeg seest kriipis. Ma justkui sain aru, milles asi on, kuid pinge jäi ikka alles. Ja huvitav oli jälgida, kuidas ego negatiivsete olukordade ajal hakkas kohe ütlema: “põgene”, “vali midagi uut”, “mine edasi”.
Samas mu sisemine teadmine ütles, et lahendus on mujal, ma ei pea midagi muutma, kõik on juba täiuslik. Minu sees on mingisugune blokeering, mis vajab nägemist ja siis toimub ka korrastus.
Lõpuks otsustasin, et aitab. Hakkasin päriselt tunnetama, mis selle pinge taga on. See oli väga ebamugav, raske ja vastik tunne. Lihtsalt olin sellega ja jälle ja jälle ja jälle, sest see lihtsalt näris ja näris mind. Tunnetasin ja tunnetasin, kuni ühel hetkel tuli mulle taipamine ja mälu, et mu emal oli sama teema… ja ka vanaemal.
Ja siis küsisin endalt edasi — mis mind tegelikult ärritab? Mida ma päriselt tegema pean? Ja vastus tuli väga selgelt. Mul tuleb see koht nii endas kui ka teises inimeses puhtalt vastu võtta ja lubada….seisin lihtsalt oma peegliga silmitsi. Tabasin end teadmiselt, et ma iseendaga olen leebe, kuid teises ei taha lubada sama olla. Seal oligi minu suur vastupanu. Kuid just see oligi minu ülesanne — õppida lubama, eriti kui tunnen kõrgemat tõde ja mitte võitlema, vaid lubada elul täpselt nii lahti rulluda, kuidas vajalik, ka läbi teise. Õppida usaldama, üks samm korraga.
Ja kõige huvitavam oli see, et sellel hetkel kadus pinge täielikult. Lihtsalt kadus ära.