Puudusteadvus on sisemine pidev tunne, et midagi on puudu. Puudu võib olla armastusest, tähelepanust, turvatundest, väärtusest, rahust või näiteks ka, et minust piisab.
Kuna endal on pidevalt tunne, et miskit pn puudu, peegeldub see välja ehk tihti teistele, see väljendub järgmiselt: kontroll, võrdlemine, tõestamine, rahulolematus ja hirm kaotada.
Ükskõik kui palju juurde tuleb, sees võib ikka olla tunne, et midagi jäi puudu.
Küllusteadvus aga on seisund, kus inimene hakkab järjest rohkem tundma, et ta on hoitud, kantud ja tal on juba palju olemas.
Kui inimese sees on rahu, siis vähenevad ka tohutud ootused teistele inimestele. Sa ei vaja enam, et kõik käituksid täpselt sinu järgi, täidaksid sinu tühimikke või looksid sulle väärtuse tunnet. Tekib rohkem ruumi aktsepteerimiseks, märkamiseks ja usaldamiseks.
Huvitaval kombel hakkab siis ka elu teistmoodi vastu peegeldama.
Inimene enda sees otsustab olla küllus ja külluses, puudus ja puuduses. See ongi häälestus.
Sellest, kuidas ta näeb iseennast, elu ja seda, kas ja mida ta lubab endal päriselt vastu võtta.