Elu muutub hetkest, kui inimene hakkab iseennast vastu võtma nagu ta on.
Ennem seda otsime pidevalt kinnitust väljast — koolitustest, diplomitest, teiste arvamusest, saavutustest või tunnustusest. Justkui keegi teine peaks lõpuks ütlema: “Jah, nüüd oled piisav.”
Aga samal ajal kohtudes inimestega, kes on käinud lõpututel koolitustel, et elu ise on õpetanud sulle midagi väga päris. Midagi, mida ei saa alati sertifikaadiga mõõta. Vahel isegi sügavamalt kui lõputu info kogumine.
See ei tähenda, et koolitused oleks valed või halvad. Need võivad olla väga toetavad. Aga üks hetk saad aru, et teadmine ja kohalolu ei ole sama asi. Info ja tarkus ei ole sama asi. On inimesi, kes oskavad kõigest rääkida, aga ei oska elu päriselt elada. Ja on inimesi, kellel pole tohutut “pagasit”, kuid nende kohalolus on rahu, sügavus ja päris elu kogemus.
Ja siis su sees on ahhaaa hetk, et väga suur osa hirmudest oli ainult enda peas. Mõte, et ma pole piisav. Mõte, et pean veel tõestama. Mõte, et keegi teine teab rohkem ja mina vähem.
Enese vastuvõtmine ei tähenda, et inimene lõpetab arenemise. Vastupidi. See tähendab, et areng ei tule enam puudusest ja tõestamisest, vaid rahust, huvist ja päris soovist elu kogeda.