Täna tuli mulle üks väga oluline taipamine, millegipärast tulevad läbi ebamugavuse suuremad taipamised.
Minu ülesanne on elada õnnelikult ja seda ma teen. Kogeda rõõmu. Võtta rõõmu vastu. Jagada rõõmu. See ongi minu tee ja sellest piisab.
Ja ma ei tea, kuhu see tee täpselt viib. Ma ei tea, mis sellest kõigest sünnib. Kas see toob kunagi rohkem tulu või mitte. Aga täna tundub see küsimus palju vähem oluline kui varem. Pigem tundub see lihtsalt õige.
Ma tunnen, et olen juba külluses.Ma ei pea seda välja teenima. Ma ei pea rohkem pingutama, et väärida midagi, mis on minu sünnipärane õigus. Minu ülesanne on lihtsalt olla kohal. Märgata elu. Võtta vastu seda, mida elu pakub ning seda jagada.
Lisaks läksin maale jälle võililli korjama, see aasta on mul mingi sügavam teema kohe nendega. Lihtsalt läksin. Ostsin uue viinamarjaseemneõli ja panin võililled õli sisse tõmbama, et neist sünniks nahale ja hingele turgutavat ja toetavat.
Mõni päev tagasi märkasin meie maal kasvamas ka põdrakanepit. See tegi mind nii rõõmsaks. Tundsin kohe elevust ja uudishimu. Tahan teda kuivatada, õlisse panna, fermenteerida. Tahan teha põdrakanepisalvi, õli naistele ja ehk tuleb veel mõni põnev idee.
Pidin paari päeva eest vist saama mõned veidi valusad meeldetuletused, et ma ei pea end tõestama ja tegema miskit päästmiseks, pingutades, vaid jagama lihtsalt oma ehedust ja rõõmu.