Täna, peres tähtsal päeval, sain taas meeldetuletuse, kui palju protsesse toimub korraga.
Istudes meie pere jaoks tähtsa protseduuri ajal oma mõtetega, jõudis minuni üks taipamine. Me inimestena tahame sageli midagi väga. Ja mida rohkem me tahame, seda rohkem tekib pinge, sest tahame seda enne, kui selle aeg on käes.
Siis hakkame suruma, kontrollima, muretsema ja taga ajama.
Mulle tuli pähe maasikataim. Kui me paneme väikese taime mulda, ei saa ta järgmisel päeval punaseks ilusaks valmis maasikaks, ükskõik kui väga ta seda tahaks või kui väga meie seda soovime. Ta peab kasvama, juurduma, võtma vastu päikest ja vihma jm. Mitte grammigi varem ei valmi mari ja mitte grammigi hiljem.
Võib-olla on meie elud samasugused. Mõnikord on suurim tarkus teha oma osa ära ja seejärel usaldada. Usaldada, et see, mis on meile mõeldud, jõuab meieni siis, kui aeg on küps.
Täna tundsin, et elu ei ole võidujooks soovide täitumiseni. Elu on kasvamine vääriliseks, samal ajal usaldades, et õigel hetkel avanevad ka need uksed, mida praegu veel näha ei ole. ❤️