Praeguseks olen pannud õlisse erinevaid taimi, igaüks oma purki: varemerohujuur, sirel, vereurmarohi, võilill, sookail ja kasepungad. Alkoholitõmmisena on mul praegu sirel ja vereurmarohi.
Igal taimel on oma lugu ja olemus.
Varemerohi kõneleb taastumisest, kokku kasvamisest ja toestamisest. Ta meenutab, et keha oskab ennast parandada, kui talle selleks võimalus anda.
Sirel kannab endas ilu, õrnust ja südame avanemist, samuti vana lahtilaskmist, et uus saaks tulla. Sirelit saab ka valulikel liigestel kasutada.
Vereurmarohi räägib puhastumisest ja sellest, mis on valmis lahkuma. Ta aitab vabastada vana valu ning teha ruumi uuele.
Võilill on rõõmu, külluse ja vastupidavuse taim. Ta kasvab seal, kus võimalik, ning tuletab meelde, et väärtus ei sõltu teiste arvamusest.
Sookail kannab põhjamaise looduse väge ning toetab soojust, liikuvust ja tugevust.
Kasepungad räägivad uuenemisest. Kevadel ärkav kask näitab, et pärast puhkamist tuleb alati uus kasv. Ta aitab vanal paremini liikuma saada.
Nurmenukku olen sel aastal peamiselt kuivatanud ja sügavkülma pannud. Temast saab mõnus teetaim, mis toob tassitäide kevade pehmust ja valgust.
Olen tänulik, et mulle kingiti täiesti ootamatult kuivati. See tuli minu ellu just õigel ajal ning praeguses elustiilis palju paremini luua ja taimi säilitada. Varem kuivatasin taimi puukuuris, tallis. Nüüd on võimalused lihtsalt veidi teistsugused. Kuna kuivati jõudis minuni alles hiljuti, olen osa taimeande pannud ka sügavkülma. Sügavkülm on osutunud väga heaks abiliseks, sest sealt saab taimi jooksvalt võtta ja kasutada just seal, kus parasjagu vaja – smuutides, suppides, tees või küpsetistes. Praeguseks on mul sügavkülmas juba kaks riiulit täis looduse kingitusi. Seal ootavad oma aega võililled, nurmenukud, nõgesed, piparmünt, murulauk, mustikavarred ja teised taimed, mis meelde ei tulnud kirjutades. Kasutan neid peaaegu igapäevaselt enda toetamiseks, vahel mõned neist natuke salaja ka pere toidulauale.
Kui veidi ette mõelda, saab osa kevadest ja suvest tallele panna ning neist rõõmu tunda ka siis, kui looduses hetkel paus.
Praegused elutingimused on teistsugused kui aasta eest. Ma ei suru enam tagant ega torma kõike korraga tegema. Taimed tulevad, kui nad tulema peavad. Siiski soovin veel õlisse panna teelehe, põdrakanepi, raudrohu, angervaksa ja naistepuna. Kui loodus kingib mulle veel mõne taime, võtan selle rõõmuga vastu.
Teelehest soovin teha salvi väiksemate marrastuste, kriimustuste ja armide toetamiseks. Põdrakanepist valmib Ivan-tsai ning mõnest taimest ehk veel midagi, mida täna ettegi ei oska näha.
Ivan Tšaist, angervaksast ja naistepunast soovin valmistada naise väe salvi. Sirelist valmivad sirelisalvid ning mõned kogused liigesesalvi. Külmetuse ajaks soovin teha salvi ja rullõli hingamisteede toetuseks.
Rullõlides kasutan lisaks taimedele ka eeterlikke õlisid, et toetada konkreetset eesmärki. Salvides eelistan enamasti taimede enda väge. Eeterlikke õlisid lisan vaid erandjuhtudel, näiteks külmetuse või hingamisteede toetuseks mõeldud toodetesse.
Võilille-, sireli- ja naise väe salvid on minu jaoks pigem igapäevased hooldus- ja toetussalvid, kus soovin, et esile tuleks just taimede enda olemus. Liigesesalv on juba sihipärasem abiline, kui keha seda vajab.
Võililleõli kasutan juba praegu naha toetamiseks pärast päikese käes viibimist. Punetavale või kuivale nahale määrides on see olnud juba praegu mõnus kaaslane.
Baasõlina kasutan peamiselt viinamarjaseemneõli selle neutraalsuse tõttu. Naise väe salvis tunnen vajadust timmida oma retsepti ja kasutada edasi riitsinusõli tema sügavama ja kandvama olemuse tõttu.
Tegelikult saab salve kasutada väga erinevates kohtades. Kui inimesel tekib taimega oma suhe ja tunnetus, hakkab ta sageli ise märkama, millal ja kuhu seda kasutada, taimest saab rohkem kui lihtsalt toode – temast saab kaaslane.
Hiljuti keetsin valmis ka sirelisiirupi. Mina tegin nii, et pesin sireliõied, valasin neile kuuma vee peale ja jätsin ööseks tõmbama. Järgmisel päeval kurnasin õied välja, lisasin suhkrut ning keetsin siirupiks. Tulemus üllatas mind täielikult. Milline lõhn, milline maitse ja milline värv…
See on minu väike taimepäevik. Märkamine sellest, mida loodus parasjagu pakub, ning rõõm sellest, mida saab oma kätega luua.
Mida rohkem ma loodusega koos loon, seda rohkem saan aru, et kõike ei pea ette teadma ega planeerima. Loodus näitab, kuidas elu käib, jälgima elu, mis parasjagu toimib ja kasvab, võtta see tänuga vastu ja lasta ülejäänul ise avaneda.