Ma teen ühe ülestunnistuse.
Olen viimaste aastate jooksul hakanud ennast kuulama aina enam ja kui mul on millegi osas sügavam teadmine, siis hakkan selles suunas liikuma. Kui aga väljastpoolt tulevad kahtlused, kasvõi midagi väga väikest, olen kahtlenud kohe iseendas ja tõmbunud lukku. Jah, tean, kust see tuleb, kuid siiski ei ole ma sellest välja tulnud. Ometi olukorrast eemaldudes tean kõrgemas plaanis, et olen liikunud õigesti.
Hiljuti aga sain aru, et küsimus on minu energias, mitte, et sellel midagi viga oleks, kuid selle hoidmises, õigemini väga teadlikult õppimises seda hoidma ning oma plaani järgima, mitte kinni hoidma, kaitsma, vaid just mitte end alla laskma teiste hüvanguks, sest igaüks järgib oma plaani ning teine ei tea, mis on sinu. Sellepärast ei saagi seda võtta väga tõsiselt.
Võtsin aja ning kogesin, kui oluline on kuskil kõrgemal teada oma plaani, pühenduda sellele ja lihtsalt usaldada. Õppida vahet tegema energiatel ning andma tagasi igaühele tema oma.
See ei tähenda, et väljastpoolt ei peaks õppima. Hiljuti tundsingi just, et vajan õpetust ja suunda inimeselt, kes on teadlik ja oskab energiat hoida, suunata ning samas mõistab ilma hinnangute ja liigse targutuseta, sest inimesena jäin ise jänni.
Võtan vastu õpetused ja suunised.