Viimastel päevadel olen märganud, kuidas paljud kõnelejad, oma mõtete jagajad avaldavad erinevaid postitusi ja videoid. Mõni selgitab oma tegevust, mõni väljendab lihtsalt oma tõde, mõni räägib meeldimisest või mittemeeldimisest. See pani mind endalt küsima: miks ma teen seda, mida teen?
Kui see on minu püha soov ja ma tunnen sügaval sisimas, et see on õige, siis miks ma ikkagi vahel tahan teistele meele järgi olla? Miks?
Äsja kuulasin Peep Vainu mõtteid ning üks neist puudutas mind eriti. Kui me kardame tagasisidet või mõtleme pidevalt sellele, mida teised ütlevad, siis ei julge me lõpuks välja öelda kogu oma tõde. Ja kui tõde jääb ütlemata või hirmu tõttu pehmendatakse ära, kaob sellest ka osa selle väärtusest.
Pean tunnistama, et olen suure osa oma elust tundnud, et mul on mida jagada, mis võib kellelegi vajalik olla või äratundmist tuua. Samal ajal on mul olnud väga raske seda teha. Hirm selle ees, mida teised arvavad, on olnud palju suurem, kui kõrvalt paista võiks. On öeldud, et olen tugev naine, aga tegelikult olen ma sageli kahelnud, tagasi tõmmanud, venitanud oma tõega või hoopis peitu läinud.
Täna olen olnud rohkem vaikuses. Lood, mis avalduvad, on mul juba mõnda aega tagasi valmis kirjutatud ja automaatse ajalise jagamise peal. Mina ise tunnen, et praegu on hea aeg olla looduses, joonistada, maalida taimi, neid vaadelda ja lubada oma sisemistel protsessidel üles tulla.
On huvitav märgata, et samad teemad, mis liiguvad minu sees, liiguvad ka laiemalt meie ümber. Võib-olla ei peagi alati kohe vastuseid leidma. Vahel piisab sellest, kui julgeme küsimuse ära küsida ja vaadelda, mis toimuma hakkab.
Jagan siia ka ühe Peep Vainu värske video, mis mind sellel teemal kõnetas ja mõtlema pani. Kui see teema sind puudutab, soovitan vaadata:
https://youtu.be/toqF8FB_5Qk 🌿