Müümisest ma tegelikult väga ei tea….. üldse. Olen aru saanud, et see on minu jaoks üks väga hea eneseanalüüsi koht, olen saanud palju analüüsida…. Minus on alati olnud suur soov jagada. Kuid läbi sisemise arutelu ja enesevaatluse jõudsin olulise taipamiseni – ma ei olnudki tegelikult müünud oma toodet, vaid müüsin iseennast.
Ja mu sees käis: ups… Hallooooo. Ma ei müü ju ennast. Mina pakun oma loodut. Kui see kedagi kõnetab, siis on see üliäge. Kui ei kõneta, on ka hästi.
Ma sain aru, et olin muutnud selle liiga isiklikuks. See taipamine tõi tohutu kerguse. Minu ülesanne ei ole kedagi ära rääkida ega ennast tõestada. Minu ülesanne on teha oma looming nähtavaks. Näidata, et see on olemas. Rääkida, miks ma selle lõin ja kuidas see võib toetada. Edasi on juba iga inimese enda vaba valik.
Mulle tundub, et sõnad loovad meie sisemist maailma palju rohkem, kui esmapilgul arvame. Kui ma ütlen endale: „Ma pean müüma,” tekib kehas pinge. Kui aga ütlen: „Ma jagan oma loodut,” muutub kogu tunne.
Võib-olla on need näited elukoodidest, kuidas sõnademäng kõike muudab ja kui vähe me igapäevaselt sellele mõtleme, need meie elukoodid , sõnad, mida me iseendale iga päev räägime. Väike muutus sõnastuses võib avada täiesti uue viisi maailma kogeda.
Põnev see meie eluke.