Käisime eile uut üürikorterit vaatamas. Omanikul oli hirm laste ees ja ootus, et kui ta korteri üürile annab, saab ta selle tagasi täpselt samasugusena. Samas korter seisab, seda ei osteta ja ka üüriliste huvi ei ole kuigi suur.
See pani mind mõtlema, kui kramplikult me kõik vahel hoiame kinni mugavusest ja turvalisusest. Soovime kõike kontrollida ja säilitada täpselt sellisena, nagu see praegu on. Ometi võib just see sama kinnihoidmine hakata takistama elu loomulikku liikumist ja arengut.
Ja see tekitas küsimuse iseendale. Millest mina kinni hoian? Mida ma kardan? Mis on see, millest ma veel pole valmis lahti laskma, et uued asjad saaksid hakata liikuma?
Huvitavad inimloomad oleme. 💛