Kui inimene on väga kaua millegi poole pingutanud, põgenenud oma valu eest või hoidnud, võib tulla hetk, kus jõud saab otsa. Enam ei jaksa võidelda, enam ei jaksa teeselda ega tähelepanu mujale suunata. Justkui votad lihtsalt vastu surma.
See võib tunduda nagu:
- kõik, mis sind enne motiveeris, kaotab tähenduse;
- emotsioonid justkui vaibuvad ja tekib tühjus;
- ei tea enam, kes sa oled või mida tahad.
Mõned nimetavad seda isegi ego surmaks – vanad identiteedid ja lood lagunevad.
Psühholoogias võib seda kirjeldada kui identiteedikriisi või sügavat leinaprotsessi. Või läbipõlemisena.
Kuid mingi hetk võib see juhtuda ning sul ei ole valikut, sa ei saa seda ilusamalt pakkida, enam peidus hoida ja alla suruda, muud ei jää lihtsalt üle kui võtad vastu…valu, surma enda sees.
Kui lakkad põgenemast valu eest, ei tähenda see tingimata, et oled surnud. Pigem tähendab see, et oled lõpetanud võitluse tegelikkusega. See võib olla väga valus, kuid see võib olla ka koht, kust algab uus.
Kesktee.ee