Me inimestena hoiame end pidevalt hõivatuna, sest iseendaga kahekesi olemine võib tunduda hirmutav. Me kardame vaikust, igavust ja seda, mida võime enda seest leida.
Nii lastena, vanematena kui ka lihtsalt täiskasvanutena katame end ülesannete, kohustuste ja saavutustega. Justkui peaksime pidevalt midagi tegema, et olla piisavad ja õigustada oma olemasolu.
Ometi jõuab enamik meist varem või hiljem punkti, kus tuleb endale päriselt otsa vaadata. Sageli juhtub see vanemas eas, kui välised rollid ja kohustused enam ei täida kogu elu. Siis algab kõige olulisem teekond – õppida ennast aktsepteerima sellisena, nagu oled.
See teekond on aga palju kergem, kui oled iseendaga kohtumist harjutanud juba varem. Kui oled julgenud aeg-ajalt vaikuses olla, oma mõtteid kuulata ja oma tunnetele ruumi anda, ei tundu iseendaga olemine enam hirmutav.