Avastasin enda juures midagi, mida pean tunnistama. Kahjurõõm. Olen märganud, et vahel olen alateadlikult otsinud enda lohutuseks mõtet: „Temal on ka raske“. Ei. Nii ei ole õige ega ennast ega teist toetav. Ma tahan hoopis õnnistada oma teed ja õppimist ning samamoodi ka teise inimese teed. Soovida kergeid lahendusi, hoitust ja head nii teisele kui endale. Võrdlemine ja kellegi hullema olukorra otsimine selleks, et endal kergem hakkaks, ei toeta tegelikult kedagi.
Samas teadmine, et praegu ongi selline aeg ja ma ei ole oma kogemusega üksi, võib olla lohu
Saab lihtsalt hingata. Lõdvestuda. Teada, et praegu on nii. Ja ka see läheb mööda. Tegeleda oma sisemise rahuga, olla selles, mis praegu on, ja usaldada, et ka sellel kogemusel on oma koht ja tähendus. Mitte tormata kohe kõike lahendama. Õnnistada enda teed. Õnnistada teise teed. Ja soovida meile mõlemale kergust ja hoitust.