Täna soovin kirjutada sellest, et me teeme alati valikuid – kas me hindame või kirjeldame olukorda.
Hinnates pidevalt kedagi, midagi või ka iseennast, anname oma energiat kergesti ära ning loome energiaid, mis ei teeni ei meid ega kedagi teist.
Tabasin just ka enda puhul, kuidas hindan mulle kõige lähedasemat inimest, ja sain aru, et see on minu vastuvõtu koht ja ülesanne – ka see ebamugavus ületada. Ülejäänut ümberringi on palju lihtsam vastu võtta. Ma tean, miks ma seda teinud olen, sest mina olen soovinud arvata, et nii on parem, kuid tegelikult olen soovinud lihtsalt mahutada raamidesse. Hindamine ja muutuste soovimine ei ole aktsepteerimine.
Samas, kas te ei ole märganud, et hetkest, kui otsustad hinnanguid mitte anda ja samuti mitte seada pidevalt ootusi, näiteks oma kaasale, tulevad kingitused – kaasa ise soovib olla parem. Ise tekivad paljud võimalused, kingitused.
Miks? Sest me ei sea pidevalt ootusi. Kui nii tundub keeruline, siis nüüd keera peegel enda poole. Kui keegi väljastpoolt hindab pidevalt sind, seab sulle ootusi ja kritiseerib, siis kas see tõstab või madaldab sind? Kas see motiveerib sind või demotiveerib?
Kui soovid muuta olukorda, oma energiat, oma võimekust elus ja muuta oma senist elu, siis keera peegel enda poole, kui muidu on pilt hägune või oled liiga orav rattas.