Täna oli kindel plaan juba hommikul, pean maalima vanale lõuendile, mida kunagi sai alustatud. Alustasin hommikul ja jupiti siis tegelesin sellega kuni oli kõik, aitas. Mida aga jagada tahan, maalida tahtsingi tõenäoliselt selleks, et endast saada vabastada kogenud leina, mis hakkas juba eile kontserdil üles tulema, maalides, pidevalt täiendades sain nutta, naerda, kurvastada, vihastada, rõõmustada, sain isegi vahepeal minna vihma sisse jalutama, pisarad lihtsalt voolamas ja puhastamas kuni saabus vaikus. On see elu huvitav meil valitud, tohutute valude, rõõmude, naerude ja pisaratega ning lõppude lõpuks jääb ikkagi rahu.
On oluline mitte endasse matta raskust, aitäh, et ma selle endas vastu võtsin… ma ei teadnudki, et mul seda nii palju kogunenud.