🌼 Minu sünnipäev 🌸
Veidi kaugemalt alustades. Eile oli mul vaja õppeprotsessis mõelda, kust tuleb minus muster, et pean kogu aeg ise andma. Meenutasin, kust see tuleb, ja vastus tuli üsna kergesti. Olen harjunud rohkem andma. Lihtsalt andma ja andma. Ma ei tea küll, miks, aga mingil põhjusel olen hakanud arvama, et siis olen piisav ja ehk siis mulle ka antakse.Väga hea, et pidin eile sellele teemale üsna jõuliselt otsa vaatama. Nii sain selle mustri juurteni jõuda ja kohe tekkis ka kergus.
Sünnipäev algas minu jaoks tegelikult juba eelmisel õhtul, kui lapsed palusid mul Jakobiga varem magama minna ja toast mitte välja tulla. Siis kuulsin, kuidas nad õhupalle puhusid ja issiga end toa kardinate taha peitsid. Lapsed valmistasid vaikselt kaarte. Ja ma tundsin küll, et on mul ikka hästi valitud seda kõike kogeda. Pisarad lihtsalt voolasid tänutundest. Olin pikali ja mõnulesin Jakobiga, silmad kinni. Ja siis sattusin esimest korda elus üleni kullast kaunisse rahulikku mustrisse. See tunne oli kirjeldamatult külluslik. Ma lihtsalt võtsin seda tunnet oma kehaga vastu ja nautisin. Imeline!
Päevad muidu näevad välja mul tavaliselt alati sellised, et hommikul ärkan ja valin, millist päeva ma soovin kogeda, õhtul olen tänulik, lõpetan teadvuses teemad ja asun puhkama. Alguses oli see võõras, aga kõik elus vajab harjutamist. Ja harjutades hakkasin vaikselt aru saama, mida see tegelikult tähendab ning kuidas see päeva kogemist muudab. Täna valisin päeva kogemise, elu vastuvõtmise. Ja siis tänane päev algaski. Teadsin, et pere soovib mind sünnipäeva puhul õnnitleda. Ärkasin küll tavapärasest varem, aga jäin ootama. Ja see tunne, et mul üldse on selline võimalus ja olen sellise kogemuse valinud, on lihtsalt imeline.
Siis hakkasin Facebookile mõtlema, kas keegi on mind õnnitlenud. Tekkis hirm, et äkki keegi ei õnnitlegi. Raputasin end, tegelikult ei ole ju üldse vahet. See ongi nüüd see koht elus, kus teeme valiku: kas oleme ellujäämises ja otsime väljastpoolt tunnustust oma elule või valime, et saagu mis saab, me kogeme elu ilu. Ja see ongi põhjus, miks mina teadlikkusega tegelen. Otsustasingi ja otsustan elus nii, et igal juhul on elu imeline. Sünnipäeval või mitte sünnipäeval. Sain murda vana mustrit, kus ootasin midagi väljastpoolt. Ja väljastpoolt tuleb ka väga palju ilusat. Kuid kui lasta ootustest lahti, on see kõik pigem veel ilusam.
Kui mees küsis, mida soovin teha, ütlesin, et tahaksin mere äärde minna. Panin oma lemmiksaapad jalga ja isegi kleidi selga. Aga kuna Jakob ei arvanud sellest hästi, jäime lõpuks kodu juurde. Ja siis ma vaatasin taevasse. See taevas oli kummaliselt huvitav. Seal olid päikesekiired, mille ka fotole tabasin. Imetlesin taevast ja mõtlesin, et mere ääres poleks ma võib-olla seda taevast üldse vaadanud. Täna vaatan kohe eriti palju taevast. Nautisime porilompe ja puid. Jakobile meeldis täna eriti puude juures olla. Jäin ühe suure puu juurde seisma, täiesti nullpunktis olles. Lihtsalt olles. Ja siis tundsin, kuidas silmanurgast käis hästi kiirelt läbi mingi liikumine. Hästi hele ja kiire liikumine. Ütlesin endale: okei, kas ma kujutasin seda praegu ette või tahtsin kujutada ette? Ja juba järgmise puu juures oli järgmine. Siis sain aru: oh jee, aitah elu!
Ja nii ma siis täna oma sünnipäeva elan. Õpin vastu võtma, märkan elu, vaatan taevasse, naudin hetke ja luban endal lihtsalt olla.