Minu vaagna lugu

Ma istun vaikselt, silmad kinni.
Hingan sügavalt ja luban tähelepanul vajuda sügavale oma vaagnasse — sinna, kus minu keha eluenergia on kõige elusam ja ausam.
Kuulan… ja vaagen hakkab rääkima:

Vaagen ütleb:
Tere, mu arm. Mina olen sinu hoidja.
Ma olen kandnud rõõmu ja valu, armastust ja hirmu, kirge ja vaikusehetki.
Kõiki neid lugusid, mis on sind kujundanud.
Aga nüüd ma põlen — põlen selleks, et vabaneda.
Kas sa kuulad mind?

Ma vastan:
„Jah, ma kuulan. Ma tunnen sind, sinu soojust, elusat energiat.
Ma tean, et siin on kogemused, mis mind enam ei toeta, aga mis on mind lihvinud selleks, kes olen.
Ma tänan neid. Ma tänan sind, mu vaagen.“

Vaagen küsib:
Kas sa oled valmis laskma lahti, mis sind enam ei toeta?

Kas sa julged tänada neid lugusid, mis on sind siiani hoidnud, aga võivad nüüd lahkuda?

Kas sa lubad oma loovusel jälle vabalt voolata?
Kas sa tunned end minu sees turvaliselt?
Kuidas ma saan sind toetada, et sa saaksid olla täielikult sina ise?

Siis vaagen sosistab ühe armsa saladuse:
Ja kui sa tunned, et tahad liikuda — tantsida — siis tea, et see tuleb minult.
See on minu keel.
Kui ma ütlen: „Liiguta ja vabasta mind pehmelt“, siis palun… luba.
Tantsi nii, nagu ainult sina oskad.
Vabasta mind liikumise kaudu, mis viib minust välja selle, mis on liiga kaua seisnud.
Liikumine on minu rõõm ja sinu vabadus.

Ja ta lisab muigega:
Mu puusad ei valeta…
My hips don’t lie.

See on tema viis meelde tuletada, et keha räägib alati tõtt, isegi kui mõistus vaikib.
Kui mu puusad liiguvad, siis liigub ka minu tõde — see, kes ma päriselt olen.

Mina istun ja kuulan.
Tunnen, kuidas vastused pole ainult sõnad — need on tunded, pisarad, värinad, soe voog mu puusades.
Kõik tahab välja: need lood, mis on kaua peidus olnud.
Need pole enam koorem, vaid kingitus.
Need lubavad mul olla tänulik ja vaba.

Ma hingan sügavalt.
Asetan käed hellalt oma puusadele, kõhule — oma templile.
Ma ütlen oma vaagnale:
„Jah. Olen valmis. Aitäh.
Las kõik see, mis mind enam ei teeni, lahkub armastusega.
Las kõik see, mis tahab sündida, olla oodatud.
Ma liigun, kui sa kutsud — ja mu puusad ei valeta.“

Päeviku küsimused enda jaoks:

🌿 Mis on see, mida ma täna oma vaagnas hoian?
🌿 Mis tahab väljuda?
🌿 Mida tahan nüüd teadlikult sinna asetada — mis tundega soovin edasi minna?
🌿 Milline lugu tahab minus sündida?
🌿 Kas ma luban endal tantsida ja vabastada, kui vaagen seda küsib?

See on minu vaagna lugu — minu keha ja hinge dialoog.
Kui mu vaagen ütleb „liigu“, siis ma liigun.
Kui ta ütleb „kuula“, siis ma kuulan.
Sest mu puusad ei valeta — nad räägivad alati ausalt.

Ma olen siin, kohal.
Tänuga ja aususega.