Taipamine sooja õhtu valguses

Ühel vaikselt päikeselisel, soojal suveõhtul, kui päev oli veel kuldselt mahe ja maailm hingas aeglaselt, ootas naine oma hetke — seda väikest aega, mil ta sai minna jooksma, tuult ja ruumi nautima. Seni jalutas ta vaikselt aias. Tema sammud olid rahulikud ja ta sõrmed liikusid õrnalt marjapõõsaste vahel — siit üks punane sõstar, sealt üks magus maasikas.

Tema kõrval oli veel keegi — tema enda tingimusteta armastus. Mitte keegi väline, mitte keegi, kes midagi nõuaks, vaid tema sisemine tundmine, kohalolu, mis oli muutunud nii loomulikuks, et see kõndis temaga koos.

Noppides marju, ta lihtsalt tundis: kõik on hästi. Marjade maitse oli nagu elu ise — lihtne, vahetu, magus.

Ja siis, just sellel õhtul, seal aias, tuli see taipamine:

“Armastus ei ole miski, mida ma pean kelleltki saama. See pole midagi, mis sõltub teistest. See on siin — minu sees, minu kätes, minu hingetõmbes, minu vaikuses. See voolab minus ja läbi minu igal sammul.”

Hetkeks ta peatus. Ta vaatas ümber: marjad tema peopesal, päikesevalgus põõsaste lehtedel, soe tuul ta näol. Kõik see oli armastus.

Ja siis tuli teine tunne…
Hirm.
Väike, vaikne, kuid tuntav:
“Mis siis, kui see kaob? Kui see tunne libiseb minust eemale? Kui elu võtab selle ära?”

Aga seekord ta ei tahtnud hirmule kohta pakkuda ega teda enda kõrvale istuma kutsuda. Ta lihtsalt jäi rahulikuks ja ütles õrnalt, iseenda sees:

“Hirm, ma mõistan sind.
Ma tean, et sa tuled, sest see, mida tunnen, on minu jaoks nii kallis.
Aga tea — kõik on hästi.
Armastus minu sees on tugev ja puhas.
Sa võid puhata ja usaldada elu ja mind.
Mina kannan meid mõlemaid.”

Selle peale rahunes hirm, hajus nagu õrn udu hommikuvalguses. Naine tundis, kuidas armastus tema sees jäi alles — veelgi sügavamalt, veelgi kindlamalt.

Sooja õhtu valguses naeratas ta vaikselt. Ta teadis:
Armastus on temaga alati, sest ta ise on see armastus.