🌿 Hinnangutest ja õigustest – mida me tegelikult näeme?

Kui kergesti me anname hinnanguid.
Üks pilk, üks hetk, ja juba on mõte valmis:
„See on vale“, „See on imelik“, „Miks ta nii teeb?“
Aga kui ausalt küsida –
miks me tegelikult hinnanguid anname?

Tihti on see kaitse.
Et mitte iseendasse vaadata.
Et mitte tunda valu, ebakindlust, kadedust või haavatavust.
Et mitte näha, et see, mida me teises kritiseerime,
elab ehk ka meis endis.

Hinnang on nagu sein –
aga see sein ei kaitse, vaid eraldab.
Teistest. Ja lõpuks ka iseendast.

Kui me astume sammu tagasi ja küsime:
„Miks see minus midagi käivitab?“
„Mida ma kardan?“
„Mida ma tegelikult vajan?“
Siis võib hinnang saada uueks teeks.
Teeks teadlikkuse, mõistmise ja kasvu poole.

Ja siis tuleb teine lõks: õigus.
„Aga mul on ju õigus!“
Ja võib-olla ongi.
Aga kui me jääme kinni õigusesse,
võime hakata nägema vaid seda,
mida tahame näha.

Me ütleme oma ajule: „Märka punast“,
ja järsku on kogu maailm punane.
Me ostame musta Peugeot 308 –
ja liiklus on neid täis.
Me nimetame kedagi isekaks –
ja näeme vaid tema isekust.

Me loome oma reaalsust valikute kaudu.
Fookuse kaudu.
Uskumuste kaudu.

Aga kui me valime näha kogu pilti –
nii varju kui valgust, nii haava kui tervenemist –
siis ei pea meil alati õigus olema.
Siis võib meil olla rahulolu.
Selgus.
Ühendus.

Ja sellest sünnib uus tee.
Mitte hinnangute ja õigustuste,
vaid teadlikkuse ja loomise tee.
Sest ma ei pea enam jagama hinnanguid.
Ma võin õppida. Ja luua midagi,
mis tervendab ka mind ennast.