Lubades lugudel rulluda
Kõik, mis minus üles tõuseb – olgu see hirm, viha, rõõm või segadus – on tegelikult vaid osa minust. See on killuke minu loost, minu süsteemist, minu kogemusest. Sellel ei olegi tingimata tähtsust, kust see tuleb või miks ta tuleb. Oluline on, et ma ei pea teda enam peitma.
Kui ma märkan seda, mis minus tõuseb, ja luban tal lihtsalt olla, siis hakkan nägema, et iga tunne on nagu sõna minu raamatus. Ja iga sõna loob lause, iga lause loob peatüki, iga peatükk loob minu loo.
Ma ei pea enam igat tunnet parandama ega lugu ümber kirjutama. Ma saan lihtsalt aktsepteerida – ja siis lugu rullubki ise lahti.
See ongi minu tee: lasta loojal ja kirjanikul minus endas kirjutada seda raamatut. Teades, et iga sõna on hoitud, iga peatükk on vajalik ja lugu on täielik just sellisena, nagu ta on.
Kui ma usaldan seda, siis ma ei karda enam. Ma ei pea kartma hirmu ega varju, sest needki on lihtsalt read mu loos, mis mööduvad. Ma võin võtta kõik omaks ja tunda, et isegi varjud on osa püha tervikust.
Ja kui ma seda kõike usaldan, siis panen oma loole justkui kaitse – püha valguse pitseri. Ma tean, et olen hoitud, täielik ja täiuslik oma loos.
Ja siis tuleb minu vabadus: ma võin valida, millist peatükki soovin kogeda. Ma võin öelda: “Ma ei vali enam draamat, ma ei vali enam hirmu. Ma valin kerguse, ma valin armastuse, ma valin elu, mis voolab.”
Nii nagu raamaturiiulist teemat valides – draama, seiklus, armastus – võin ka mina valida oma loo suuna. Ja selles valikus olen ma alati loojaga koos, alati valguse poolt hoitud.
✨ „Mina olen looja. Iga sõna, iga tunne, iga hingetõmme on minu loo osa. Ma ei karda varju ega otsi valgust – ma loon ja luban mõlemal olla, teades, et mu lugu on püha ja hoitud. Mina ise valin, millises suunas mu elu voolab.“ 🌸