Lugu liigesesalvi sünnist

Kui vahel arvan, et ma enam ei tee salve, tuleb alati sisemine teave, mis sosistab: see tuleb teha. Ühel päeval palun mehel välja kaevata varemerohu ja mädarõika juured.

Teisel päeval puhastan, koorin, hoian neid käes – ja asetan õrnalt õlisse, et nad hakkaksid vaikselt oma väge andma. Õli läheb madalal kuumusel ahju settima. Vahepeal eemaldan mädarõika, et tema teravust oleks parasjagu. Siis lisan saialilleõied ja lasen kogu segul 5–6 tundi ahjus rahulikult küpseda. Seejärel sõelun välja selge, taimse ja väeka õli ning jätan ta ööseks puhkama.

Järgmisel päeval liituvad juurde kookosrasv, sheavõi ja mesilasvaha. Nad sulavad õrnalt õliga üheks.Kui segu jahtub, lisan glütseriini, E-vitamiini ja eeterlikud õlid, mis toetavad keha ja hinge. Siis loen peale väesõnad. Pisarad tulevad silma, sest tean, et see, mida teen, on õige ja ilus. See hetk on nii võimas, et ka endale on vahel uskumatu. Jaotades valmis salvi anumatesse, lasen neil rahus seista.

Istun oma Jakobiga, vaatan ja imetlen. Tunnen, et olen saanud teha midagi, mis on suurem kui mina ise. Olen otsustanud, et iga purk saab endaga kaasa kaardi – kus on salvi info ja selle lugu. See ei ole ainult raviv vahend kehale, vaid ka sõnum hingele. Ma olen tänulik oma loole, oma võimekusele ja kuulamisele. Tänulik ka varjudele, mis esile kerkivad – sest ma oskan neid nüüd vastu võtta ja öelda: aitäh, et mind olete kaitsnud. Ma tean, et teen õiget asja. Ma ei pea kartma.

Ma usaldan ja lähen edasi. 🌿✨