đż đ„Lugu: Paljas kui porgand đ„ đż
On inimesi, kelle lĂ€hedus mĂ”jub nii intensiivselt, et tunned end nende ees justkui tĂ€iesti alasti. Mitte fĂŒĂŒsiliselt, vaid hingeliselt â kĂ”ik sinu mĂ”tted, tunded ja hirmud tunduvad olevat nendele nĂ€htavad. On ÀÀrmiselt ebamugav.
Sellistel hetkedel lipsab suust vĂ€lja midagi, mida sa tegelikult öelda ei tahtnud, vĂ”i hakkad ĂŒle seletama ja pĂ€rast tunned Ă€revust, sĂŒĂŒmekaid vĂ”i piinlikkust. Tekib soov peitu pugeda.
Aga kui vaadata sĂŒgavamalt, siis pole see teine inimene, kes sulle selle tunde loob. Tema kohalolek lihtsalt peegeldab midagi sinus endas â seda kohta, kus sa veel ei ole tĂ€ielikult ennast aktsepteerinud.
Kui aga muuta reaktsiooni, mitte joosta hĂ€bi ja Ă€revusse, vaid vĂ”tta hetkeks hingata, kohal olla ja öelda endale:âMa olen tĂ€pselt sellisena piisav. Ma aktsepteerin ennast ja seda olukorda.
âSiis juhtub midagi imelist. Hinnangud ja pinged hajuvad, ka siis, kui teine inimene nĂ€ib sinust mĂ”tlevat kĂ”ige hullemaid mĂ”tteid. Sul pole vaja tĂ”estada ega peita â sa lihtsalt oled.
Alles siis kaob see lĂ€mmatav ebamugavus ja sĂŒnnib uus kergus. Ja iga kord, kui jÀÀd kohalolekusse ja hingamisse, muutub jĂ€rgmine kohtumine lihtsamaks.See on nagu sisemine treening â sammhaaval Ă”pid olema nĂ€htav ilma hirmuta.