Kui meel ärev ja tunne, et pidevalt kuhugi kiire, mõtted rändavad siia-sinna, siis üks hea võimalus end tasakaalu tuua, on kohalolu praktika 🌬 1. Peatu hetkeks Pane tähele, kus sa praegu oled.Vaata ümberringi – värve, valgust, varju, heli.Tunne, kuidas jalad puudutavad maad.Kuidas hingamine toimub – ise, ilma et peaksid midagi tegema. Sa oled siin.Just praegu. 💗 2. Luba endal olla Ei ole vaja midagi parandada.Ei ole vaja “õiget” tunnet.Kõik, mis sinus praegu on – olgu see rahu, ärevus, väsimus või lootus –on osa sinust ja tahab vaid, et teda märgataks. Ütle endale vaikselt: “Ma märkan. Ma luban endal tunda. Ma olen siin.” 🌿 3. Too tähelepanu südamesse Pane käsi rinnale.Tunne…

✨Kui teised inimesed tekitavad meis segadust, valu või ärritust, peegeldub selles sageli osa meist endist — varjatud tunne, vajadus või valu,mis ootab märkamist ja mõistmist, mitte hukkamõistu. Teise käitumine puudutab harva ainult teda. Kui kellegi viha puudutab, võib see avada kontakti omaenda vihaga. Kui teise suletus ärritab, võib see peegeldada kohta,kus ollakse ise veel suletud. Kui teise hirm tekitab segadust, võib see olla kutse näha omaenda hirmu, mis vajab embust. Kui inimene valib näha teises mitte vaenlast, vaid peeglit —ja kohtleb teist nii, nagu tahaks, et koheldaks tema enda varjusid: kaastundlikult, hinnanguteta, pehmelt ja avatult —tekib ruum mõistmiseks. See on samm armastuse poole hirmu asemel, samm südame teekonnal. Selline hoiak…

Elu peegeldab meile pidevalt seda, kuhu oma pilgu ja südame pöörame. Kui märkame head – kasvõi kõige väiksematki hetke, naeratust või sooja puudutust –, hakkab headust meie ümber juurde kasvama. Kui aga keskendume raskusele, hakkab elu justkui vastama selle mustriga. Seepärast on tänulikkus midagi enamat kui lihtsalt sõna – see on seisund. Seisund, milles tunneme, et elu juba toetab meid, hoiab meid ja annab rohkem, kui ehk oskame näha. Kui seda seisundit on veel raske ette kujutada või sisse võtta, siis ongi tänulikkuse teadlik harjutamine väike, aga suur samm. Märkame ühte head asja – ja ühel hetkel märkame juba mitut. ✨ Tänulikkus ei ole ponnistus. See on kutse elada rahus…

Kui me lõpetame võitlemise ja püüdmise muuta teist, avardub meie enda ruum – ja selles ruumis saab sündida tingimusteta armastus. On hetki, mil miski meid häirib. Esimene instinkt on otsida lahendust – muuta olukorda, parandada teist inimest või eemaldada ebamugavust. Kuid vahel polegi häirimine tulnud meie ellu selleks, et me midagi “ära parandaksime”. Mõnikord on see hoopis kutse õppida alistuma ja avanema tingimusteta armastusele. See ei tähenda, et me ei peaks piire seadma. Piirid on iseenda hoidmise viis, armastuse loomulik raamistik. Kuid samaaegselt võime mõista, et teist inimest me muuta ei saa. Me saame vaid avardada omaenda ruumi, lubada südamel laieneda ja vastu võtta. See, mis meid häirib, on justkui…

Kõige suuremad ootused on meil sageli just oma lähedastele – neile, keda armastame ja kes on meile kõige olulisemad. Just nendes suhetes kerkivad esile meie suurimad vajadused ja haavatavused. Seepärast ongi küsimus eriti aus ja valus: kas me ise anname tagasi seda, mida neilt ootame? Täna sündis mul sõbrannaga suhtluses eriline taipamine. Meil ei õnnestunud telefonikõne, aga vahetasime häälsõnumeid. Kuulasin tema teekonda ja tundeid ning tundsin, kuidas ka minu enda mõtted ja vajadused kerkisid esile. Ja korraga taipasin midagi väga lihtsat, aga samas sügavat: me väljendame sageli oma vajadusi ja valu, kuid kas me ise anname samaväärselt tagasi seda, mida teisest ootame? 🌱 Sageli ootused peegeldavad meie endi täitmata vajadusi.Kui…

Olen märganud, et aitamisel on alati kaks suunda. Kui aitan, sest see tegevus mulle endale meeldib – mulle on loomulik seda teha –, siis tunnen, et energia jääb minusse. Mul on pärast kergem olla, justkui olen saanud juurde, mitte ära andnud. Kui aga aitan, sest tahan kedagi päästa või tõestada, et ma olen vajalik, siis tunnen, kuidas energia lahkub minust. Pärast on tühi tunne, jõud on otsas. See vahe on selge: üks sünnib rõõmust ja soovist, teine hirmust ja kohustusest. Ja ma tean, kumb aitab mind end tervena hoida.

Elu toob meile kõigile hetki, kus tundub, et kõik juhtub korraga. Ka minul on olnud viimasel ajal nii: kodu, pere, kooli algus, otsused ja muud suured sammud. Kui olen neisse korraga sukeldunud, olen vahel avastanud, et hingamine kaob ja minust saab justkui “teine Kristi” — närviline ja kiirustav, kuigi mu süda tegelikult igatseb rahu. Olen hakanud märkama, et rahu ei tähenda tormi puudumist, vaid oskust hingata ka selle sees. 🌿 See on minu tee. Samm-sammult, üks hetk korraga. Siin on mõned lihtsad võtted, mida kasutan, et endale rahu lubada: ✨ Kolm hingetõmmet. Kui hakkan närviliseks muutuma, sulen silmad ja hingan kolm korda sügavalt. Väljahingamisega lasen pingel minna, sissehingamisega kutsun rahu.…