Eneseareng
-
Elu avaneb, kui luban
On aeg, mil süda hakkab kõnelema valjemalt kui mõistus. Kui kuulan teda, avaneb elu täiesti uuel viisil – justkui rulluks lahti nähtamatu rada, mida ma ei pea enam kontrollima, vaid ainult usaldama. Uus võib tunduda hirmutav, sest ta on tundmatu. Varjud sosistavad: „Jää vanasse, siin on turvaline.” Aga ma tean – hirm ei ole tõde, vaid vaid vana kontroll, mis tahab kinni hoida. Kui luban endal lahti lasta, avastan, et olen tegelikult vaba. Olen õppinud sügavalt väärtustama ja tänama oma minevikku. See ei tähenda, et ma pööraksin sellele selja. Vastupidi – kõik, mis on olnud, on andnud mulle tugevuse, õpetuse ja väe. Ma jumaldan oma vana, sest ta kandis mind…
-
Mida me kuulame, kuuleme
Me kuulame sõnu, kuid kuuleme iseennast. Me kuulame teisi, kuid kuuleme läbi oma filtri. See, mida kuuleme, ei ole kunagi tõde ise – see on peegeldus meis. Tõde ei asu väljaspool, vaid selles, mida see meis esile toob. Sõna võib kaduda, aga tunne, mille see puudutas, on see, mis päriselt kõneleb. Ja mida me selle kõigega peale hakkame? Me ei pea kohe reageerima ega vastama. Piisab, kui lubame endal märgata, mida see meis liigutab.Kui kohtume iseendaga ausalt, saab valu hajuda ja tarkus jääda.Nii muutub kuulamine teekonnaks tagasi enda südamesse.
-
Sisemine vägi ja rahu – algus saab alati tulla sinu seest
Me ei ole keegi nõrgem ega tugevam, halvem ega parem. Kõik lihtsalt on. Igaühel on oma tee, oma ülesanne ja oma rütm. Olen märganud, et minu ülesanne on meenutada – raputada õrnalt, vahel ka veidi tugevamalt –, et vägi ei asu kuskil väljaspool, vaid meis endis. Inspiratsiooni ja peegeldusi võib tulla teistelt inimestelt, raamatutest, hetkedest, kuid tõeline algus saab tulla ainult meie seest. Just seal sünnib see esimene otsus: ma valin elada oma südame ja sisetunde järgi. Meid on kaua õpetatud uskuma, et kusagil väljaspool on targemad, õigemad, paremad vastused. See on loonud meis harjumuse mitte usaldada iseennast. Ometi on tõde, vägi ja tarkus meis kõigis juba olemas. See ei…
-
✨Mul on kiire – või on mul hoopis aega? ✨
Me kõik oleme kuulnud või ise öelnud lauset: „Mul on kiire.“ See kõlab justkui elu loomuliku osana – tegemisi on palju ja aega vähe. Aga kui peatuda ja kuulata, siis selles lauses on rohkem kui pelgalt ajapuudus. Sõnade vägi Sõnad ei ole pelgalt helid – need loovad meie kogemust. Kui ütleme endale: „Mul on kiire,“ reageerib ka keha: hingamine läheb pealiskaudsemaks, meel muutub rahutuks, süda tunneb survet. Kiirus ei sünni ainult välistest tegemistest, vaid ka sisemisest loast kiirustada. Kui aga jätta need sõnad ütlemata, võib elu tunduda teistsugune. Siis ei pea iga hetk olema võidujooks, vaid saab olla kulgemine. Miks me ütleme „mul on kiire“? Mõnikord on see fakt, mõnikord…
-
Hommikune taipamine teel Järva-Jaani poole
Kui mind varem kritiseeriti, mulle nõu anti, tekkis minus üsna hiljutigi veel tunne: miks mind ei väärtustata, miks ei võeta mind sellisena, nagu ma olen?Ma võtsin kõike seda kohe isiklikult. See puudutas mu südant sügavalt ja tekitas sisimas tunde, et ma pole piisav. Õnneks suutsin end selles märgata — lubada endal neid valusaid kihte näha, puhastada ja ravitseda. See oli teekond, mis ei olnud kerge, aga mis aitas mul samm-haaval õppida end rohkem vastu võtma. Täna hommikul, ema koju viies, juhtus midagi hoopis uut. Teel Järva-Jaani poole tundsin justkui läbiminekut portaalist. Midagi minus nihkus, avanes ja selgines. Äkitselt sain aru, et inimesed, kes annavad mulle hirmsasti nõu, kritiseerivad või seletavad,…
-
Kui hinged kohtuvad
Me ei näe tihti. Aastad võivad mööduda, kuid südames on side alati soe ja nähtamatu, ulatudes üle aja ja ruumi. Siis ühel päeval me kohtume – korraks, mõneks tunniks. Ja selles ajas on rohkem kui mõnes aastas. Me ei tule tühje anumaid täitma. Me lihtsalt oleme. Kohal. Päris. Ilma maskideta. Kõigi oma varjude ja valgusega,sest meis on kõik. Ja südamed valivad ise, mille poole pöörduda,mida hoida, mida vabastada. See on hinge kokkulepe, mis ei vaja sõnu. Koos olemine on võimestamine –mitte jõu andmine, vaid jõu äratundmine. Me peegeldame teineteisele selgust,nii et hing saab jälle meelde tuletada oma tõelise seisu.Kõik saab tasakaalu – aususes, värskuses ja pehmuses.Ja maailm reageerib. Ühe kodus…
-
Varemerohu salv mädarõika, saialille ja kaselehega – tervendav öine hoolitsus
On retsepte, mis ootavad oma aega.Mõnikord seisab mõte sinuga päevi, kuid vahel ka kuid, kuni tunned, et nüüd on see hetk, mil kõik koostisosad ja sinu enda valmisolek kohtuvad.Täna on mul käes päev, mil minu köögis sünnib varemerohu salv, mille sees on mädarõika jõud, saialille pehmus ja leinakase puhastav vägi.See on salv, mis teeb oma töö eelkõige öösel, kui keha puhkab ja on valmis vastu võtma kõige sügavamat hoolitsust. 🌿 Taimede liit Varemerohu juur (Symphytum officinale) – maa-alune väehoidja, mis aitab kudedel, luudel ja liigestel taastuda. Tema jõud ulatub sügavale ja annab kehale meeldetuletuse, et ta oskab paraneda. Mädarõigas (Armoracia rusticana) – soojendav ja vereringet ergutav, avab tee, et teised…
-
Laev
*Me oleme kõik laevad. Mõni päev tormis, mõni päev rahus – aga liikumine jätkub.Me õpime oma väge tundma siis, kui laseme lahti välisest ja inimestest sõltumisest.Kui arvame, et siis kukume kokku – ei kuku.Siis näeme, et õiged inimesed jäävad ja kasvavad koos meiega omas tempos.On ka neid, kes kaovad – ja see on täiesti õige. Kõige olulisem on see, et kõik loksub paika siis, kui me kinni ei hoia, vaid lubame igal hingel oma teekonna läbida.Sina pead vaid usaldama iseennast ja oma teed, pühenduma sellele ning aktsepteerima teiste protsesse.See ei tähenda kedagi kahjustada – see tähendab lasta olla.Kõik loob ise, kui me seda lubame. Ja tea – see kõik kehtib…
-
Kui ma hakkan end põhjendama…
Mõnikord märkame end keset vestlust või tegevust seletamas, miks me midagi teeme. Justkui oleks vaja kellelegi tõestada oma õigust olla ja tegutseda. Tegelikult on see õrn signaal, et meie eneseväärtustamine vajab hetkel rohkem tähelepanu. Selles loos jagan oma värskeimat taipamist ja teekonda – kuidas näha, kust sellised tunded tegelikult alguse saavad, ja kuidas liikuda taas tagasi enda keskmesse. On hetki, mil peatun ja märkan, et olen hakanud end ja oma tegevusi selgitama. Justkui peaksin kellelegi tõestama, miks ma teen seda, mida teen. See on õrn, kuid kõnekas märk – et mu eneseväärtustamine vajab hetkel rohkem hoidmist.Viimasel ajal olen tundnud, et vajan pausi. Mitte sellest, mida armastan, vaid hetkest, et näha…
-
Lugu: „Minu tee taimede ja jagamisega“
Mul on maa, kus kasvavad taimed, mis justkui tulevad ise – õigel ajal ja õigesse kohta. Nad ei ole seal juhuslikult. Ma tunnen, et nad pakuvad end mulle kui kingitus, ja mina võin neilt luba küsida. Kui luba on antud, nopin neid rahus ja austusega. Siis kuivatan neid – jälgin, kuidas nad muutuvad, aeglustuvad, säilitavad oma väe teises vormis. See on protsess, mis toob mind kohale. Iga kord tunnen tänu – et saan üldse sellises rütmis elada, et mul on võimalus teha midagi nii lihtsat ja tähenduslikku. Kui taimed on kuivad, panen nad purki või segan kokku millegi uuega – salvi, tee, õli. See kõik tundub nii loomulik. Aga kui…