Minu lugu iseendaga

On tunne, et ma pean jagama. Mu süda ütleb seda nii selgelt: “Jaga seda, mis sinus on.”

Aga kohe astub vahele mõistus. Ta ütleb: “Kas see ikka meeldib teistele? Kas nad üldse saavad aru? Äkki nad naeravad su üle. Või peavad sind narriks.”

Ja siis, justkui vaiksest ja sügavamast kohast, tuleb veel üks hääl — see on minu hing, ma usun. Ta ütleb lihtsalt ja kindlalt: “Tee seda, mida õigeks pead. Jaga. Jaga, sest see on sinu tee.”

Ma mõistan, et kui ma jagan, siis tekitab see teistes tundeid. Mõni võib naerda, mõni võib nutta. Mõni võib vihastada, mõni armastada. Aga lõpuks ei ole need tunded minu kanda. See, mida keegi teine tunneb, kuulub temale.

Kui miski kedagi ärritab, siis on see tema peegel. Nii nagu mina saan oma peeglitest õppida — kui keegi või miski minus mingi tunde üles toob, on see võimalus endale vaadata. See ei tee teise tunnet või tegu õigeks või valeks, vaid näitab mulle mind ennast.

Ma hakkan aru saama, et tunne — olgu see “hea” või “halb” — on lihtsalt tunne. Positiivne tundub küll meeldivam, aga oluline on lubada kõigil tunnetel tulla ja minna. Ja samal ajal käia oma rada edasi.

Ma ei taha lasta hirmul mind takistada. Mitte hirmul, mida teised arvavad, ega hirmul homse ees. Sest kui ma hakkan kartma, mis tuleb homme, siis ma ei ela täna. Aga just täna ongi see hetk, kus ma saan iseenda ja oma teekonna vastu armastav olla.

Leebe. Pehme. Lubav. Mitte ainult teiste, vaid ka iseenda suhtes.

Ja võtta vastutus: ainult enda eest. Mitte selle eest, mis teistel üles tuleb.

Nii ma siis olen — ja jagan, mida pean õigeks jagada. Las elu kulgeda nii nagu ta kulgeb.