Väga huvitav on märgata, kuidas elu hakkab liikuma hoopis teistmoodi just siis, kui ma millestki loobun… mitte selles mõttes, et annan alla, vaid pigem lasen lahti sellest, kuidas asjad peaksid olema. Kui ma olen ootuses, siis kuskil kehas on alati pinge.

Aga kui ma väsin sellest hoidmisest…ja lihtsalt luban endal olla…ilma ootuse ja surumiseta… siis tekib ruum. Ja sinna hakkavad ilmuma täiesti teistsugused lahendused.
Sellised, mille peale ma ise poleks tulnud. Sellised, mida ma ei osanud oodata.

Aga tegelikult… ma lihtsalt ei suru enam elu oma reeglite järgi. Ma ei hoia enam kinni ühest võimalikust variandist. Ja elu saab lõpuks tulla nii, nagu tal on võimalik tulla. See on kuidagi nii peen koht – sest seda ei saa teha selleks, et midagi saada. See juhtub siis, kui ma päriselt luban lahti… isegi sellest, et midagi üldse peaks tulema.

Ja siis just läheb kõik hoopis kolmandat moodi, eluke… 🙂

Kas te ei ole märganud, et kui me hommikul end päevaks ette valmistame ja ütleme: “täna tuleb imeline päev”, siis justkui tekib selle alla pisike ootus päevale.

Ja vahel just siis ei taha see päev kuidagi voolata. Midagi nagu pingutab vastu.

Aga kui olla lihtsalt teadmises, et kõik on õige… et ma olen hoitud igal juhul… siis kaob vajadus midagi ette määrata.

Siis päev ei pea olema imeline.
Ta lihtsalt on.

Ja siis sunnib päev kergelt, loomulikult, ilma surumiseta.

Mulle tundub, et ootus ise on juba pinge.
Ja kui me laseme sellel minna ning lubame elul lihtsalt läbi enda voolata, siis tekib hoopis pingevabadus.

Eilsetele tüdrukutele… ja tegelikult igaleühele, kes tunneb end ära.

Oma krooni täieulatuslik vastuvõtmine

Võta endale aeg. Olgu see hommikul enne päeva algust või õhtul enne und. Istu rahulikult, soovitavalt silmad suletud, et keskendumine saaks olla maksimaalne.
Ole… ja hinga… , soovitavalt kõhuga, häälestu.

Alusta sellest, et kutsud oma energia tagasi.
Vaikselt, rahulikult, ilma pingutuseta.
Siis anna ära see, mis ei kuulu sulle. Tunneta kogu seda protsessi. Vaata üle, kas sa oled koondanud tagasi oma energia ning sinuga pole miskit üleliigset nt et mõtted lähevad mujale (Kui mingi hetk protsessi ajal siiski juhtub see, lihtsalt too ennast tagasi).

Nüüd tugev häälestus:
Ma võtan tagasi oma krooni. Korda, tunneta ennast, oma keha.
Mul on oma kroonile täieõiguslik õigus. Korda, tunneta.
Ma ei pea selleks võitlema ega suruma. Olen selle täieõiguslik omanik. Lubas sel särada.
See särab täies väes koos minu kõrgema potentsiaali ja kehastusega. Korda.
Ma võtan selle täielikult vastu. Korda.
Ma võtan vastu. Korda, tunneta.
Ma tänan.
Ma tänan.
Ma tänan.

Tee seda regulaarselt. Ilma sundimiseta. Ilma ootusteta.

Ja lihtsalt märka…
mis hakkab sinu sees ja sinu elus liikuma.

Huvitav on märgata, kuidas me oleme end peitnud rollide varju, mitte ainult käitumises, vaid ka mõtetes, kehas ja selles, kuidas me end tunneme. Nii märkamatult, et ühel hetkel me ei teagi enam, kus lõpeb päris mina ja kus algab see, kelleks me oleme õppinud olema. Me ei ole neid rolle loonud niisama – need on sündinud vajadusest kuuluda, olla hoitud, olla armastatud, olla turvaline.

Aga piisav olemine muutub kiiresti pingutuseks, pingutus kontrolliks ja kontroll kaitseks ning nii me elame – jälgime ennast, korrigeerime, kaitseme, põhjendame, hoiame tagasi, lisame juurde, et keegi ei näeks, et keegi ei saaks aru, et keegi ei jõuaks selleni, mida me ise kardame näha – et äkki ma ei olegi piisav.

Ja ometi, kuskil sügaval me teame, et see on mäng, et see ei too päriselt rahu ja et ükskõik kui hästi me rolli mängime, sees jääb midagi alati pingesse. See on see koht, kus tekib väsimus – mitte lihtsalt füüsiline, vaid sügavam, eksistentsiaalne väsimus olla keegi, kes ei ole päris sina.

Aga mis juhtub, kui ma lõpetan? Mis juhtub, kui ma ei paranda ennast, ei püüa olla parem, ei peida ega hoia seda kõike enam üleval?

Esmapilgul tundub, et kaalul on kõik, et kui ma lõpetan, siis juhtub midagi suurt ja pöördumatut – mind nähakse läbi, ma jään alasti, ma kaotan midagi olulist. Tegelikult ei juhtu kunagi päriselt see, mida me kardame. Ei kuku maailm kokku, ei kao meie väärtus, ei lakka me olemast armastust väärt. Mis tegelikult juhtub, on palju peenem ja sügavam – me jääme iseendaga. Ja see on see, mida me oleme vältinud, sest kui roll langeb, ei tule esimesena vabadus, vaid tunne – ebakindlus, hirm, võib-olla häbi….See ongi see koht, mille eest me oleme kogu aeg põgenenud, mitte teiste inimeste hinnangu eest, vaid selle eest, et ise näha ja kogeda seda, mis meie sees on jäänud lõpetamata. Sügavamal tasandil ei ole hirm selles, et keegi näeb meid mittepiisavana, vaid selles, et me näeme seda ise ja ei tea, kas suudame sellega olla ilma, et peaksime end jälle parandama. Aga kui me võtame elu vastu põgenemata? Kui me ei lahenda seda kohe, ei tõtta seda muutma ega kata uue rolliga?

Koos sellega hakkab lagunema ka see identiteet, mis on olnud üles ehitatud kaitsele, ja see, mis ei ole päris, ei püsi enam nii kindlalt, samal ajal kui see, mis on päris, saab lõpuks vabaks.

Mida vähem me püüame olla piisavad, seda vähem me tunneme, et me ei ole; mida vähem me kaitseme, seda vähem on vaja kaitsta; mida vähem me mängime, seda vähem on midagi, mida peaks varjama. Ja lõpuks võib selguda, et küsimus ei olnudki kunagi selles, kas me oleme piisavad või mitte, vaid selles, kas me julgeme olla ilma pideva enese parandamise ja tõestamiseta.

Sina ja mina, oleme kingitused!

Vastutus

Vastutus ei ole koorem, vaid valik. Valik märgata, kuidas minu olek loob minu elu ja mida ma edasi kannan. Kui ma võtan vastutuse iseenda eest, hakkan ma muutma ka seda liini, millest ma tulen – teadlikult ja samm-sammult.

Sellest räägin pikemalt minu kinnises KeskTee hoitud ruumis.

Kui tunned, et oled valmis vastutust võtma ja päriselt iseendaga kohtuma, siis ootan sind sinna (tasakaalutasu 25 EUR / kuu)

Läbi sügavate kogemuste olen kogenud, kui palju ma saan oma elu muuta oma olekuga. Sellega, mida ma endas kannan, mida ma usun ja mida ma endale – teadlikult või alateadlikult – iga päev ütlen.

Meie aju usub seda, mida me talle anname. Ja elu, universum, peegeldab meile tagasi selle, mida me enda seest välja saadame. See on meie igapäevane loomine, meie enda sees.

Tunnen väga tugevalt, et minu ülesanne on seda edasi anda. Mitte õpetajana, vaid inimesena, kes on ise läbi kogenud, otsinud, kahtleb vahest ja jälle ületab end. Just sellest kohast, kus ma täna olen. Täna ma ei karda enam seda jagada. Ma võtan ennast ja oma ülesannet vastu.

Ja minu tänane sõnum sulle on lihtne:

Peatu hetkeks ja ütle iseendale:
Ma armastan sind. Ütle seda mitu korda. Sinatades. Lase neil sõnadel jõuda sinuni, väljastpoolt sissepoole, kuni tunned ise.

Seejärel ütle:
Ma võtan vastu armastuse ja õnne täielikult.
Ma olen täielikult avatud armastusele. Samuti mitu korda, kiirustamata.

Korda seda igal hommikul ja õhtul vähemalt kaks nädalat. Võid teha seda ka rohkem. Märka, mis sinu sees muutub. Märka oma keha, oma tundeid.

Naudi teekonda.