Võime vastu võtta head siis, kui hakkame ka iseennast vastu võtma. Sageli ei takista meid mitte elu, vaid vanad uskumused, et me pole piisavad, väärtuslikud või armastust väärt. Kui muudame suhtumist iseendasse, muutub tasapisi ka see, mida oleme valmis vastu võtma.

Enesearmastus, teadlik sisemine kõne, enda väärtustamine ja uue mina tunnetamine aitavad avada ukse rohkemale rahule, armastusele, küllusele ja kergusele. Elu peegeldab sageli meie sisemist suhet iseendaga.

Sellest, enese ümberhäälestamisest, teadlikust loomisest ja paljust muust kirjutan ning jagan pikemalt suletud KeskTee hoitud ruumis (25 EUR kuutasu). Soovist liituda kirjuta kommentaar või sõnum.

Küllus ei ole midagi, mida tuleb kuskilt väljast otsida. See on seisund, mille me endas kas avame või sulgeme.

Fakt on see, et kõigile jätkub kõike. Küsimus ei ole selles, kas maailmas on piisavalt, vaid selles, kas me lubame endal seda näha ja vastu võtta. Kõiksus on külluse allikas – ja me kõik oleme selle osa. Oma loomuselt oleme me juba rikkad, nii vaimselt kui materiaalselt.

Sageli ei ole takistuseks mitte elu ise, vaid uskumused, mida kanname. Alateadlikud mõtted, et “kõigile ei jätku”, “elu on raske”, “rikkus ei ole minu jaoks”, hoiavad meid eemal sellest, mis on tegelikult juba meie käeulatuses. Need on nagu varjud – neil ei ole oma olemust, need on vaid valguse puudumine.

Varju ei saa ära võidelda. Seda ei saa suruda ega eirata. Ainus viis on tuua sinna valgus. Ja sama kehtib ka meie elu kohta – kui me muudame oma teadlikkust, muutub ka see, mida kogeme.

Seepärast tasub vaadata ausalt enda sisse:
kas ma luban endal elada külluses?
kas ma suudan näha headust, ilu ja võimalusi enda ümber?
kas ma julgen kujutleda ennast rahuloleva, eduka ja terviklikuna?

Kõik algab kujutlusest. Sellest, millele sa oma tähelepanu annad.

Kui sa lubad endal hetkeks peatuda ja sulged silmad, saad sa minna sinna, kus kõik on juba olemas. Kujutle end looduses – rohelisel aaslal, mere ääres või kohas, mis sind rahustab. Tunneta, kuidas sul on hea. Liigu edasi kujutlusesse, kus kõik voolab – küllus, ilu, kergus.

Sa võid näha end kohas, kus kõik on rohkem kui piisav. Kus sa ei pea pingutama, et saada – vaid lubad endal vastu võtta. Kus rõõm ja rahulolu on loomulikud. Kus elu ei ole võitlus, vaid kogemine.

Ja siis too see tunne endaga kaasa.

Sest küllus ei alga rahast ega välistest tingimustest.
See algab meelest.

Kui meel muutub, hakkab muutuma ka elu.

Küllus on sinu loomulik olek.
Sa võid selle vastu võtta.
Sa võid selle valida.

Ja mida rohkem sa lubad endal olla selles seisundis, seda rohkem hakkab elu sellele vastama.

Sa ei pea kõike korraga muutma.
Piisab ühest valikust.
Ühest mõttest.
Ühest hetkest, kus sa valid näha teisiti.

Elu ei ole puudus.
Elu on võimalus.
Ja sina lood selle, mida sa koged.

Loov visualiseerimine-S. Gawain

⸻

Ühendus iseendaga ja elu loomine

Elu loomine ei alga väljastpoolt. See ei alga tegevustest, pingutusest ega tahtmisest midagi „ära teha“. See algab ühendusest – ühendusest iseendaga, oma sisemise allikaga.

Ühendus oma kõrgema minaga ei ole midagi müstilist või kättesaamatut. See on hetk, kus sa oled kohal. Hetk, kus sa ei jookse mõtetega minevikku ega tulevikku, vaid oled siin. Ja just siis hakkab midagi sinus avanema.

Sa võid märgata, et kui oled selles ühenduses, tekib sinusse rahu, selgus ja tunne, et kõik on võimalik. See ei ole juhuslik – see on märk sellest, et oled kontaktis oma tõelise olemusega.

Kahe suuna tasakaal

Elu loomine toimub kahes suunas.

On vastuvõttev suund – see, kus sa vaikid, kuulad ja lubad. Sa ei püüa midagi muuta. Sa lihtsalt oled. Ja selles olemises hakkavad vastused ise tulema. Mõtted, tunded, taipamised – need ei ole väljamõeldud, vaid tekivad.

Ja siis on aktiivne suund – see, kus sa valid. Kus sa otsustad, mida sa tahad kogeda, luua ja oma ellu kutsuda. Sa annad oma sisemisele energiale suuna läbi mõtete, kujutluste ja sõnade.

Need kaks ei ole vastandid. Need täiendavad teineteist.

Kui sa ainult püüad luua, ilma kuulamata, lähed pingesse. Kui sa ainult kuulad, ilma valimata, jääd paigale. Elu hakkab liikuma siis, kui need kaks teevad koostööd.

⸻

Visualiseerimine kui seisund, mitte tehnika

Visualiseerimine ei ole lihtsalt piltide kujutamine peas. See on seisund. See on hetk, kus sa tunned, et see, mida sa lood, on juba olemas. Kus sa ei püüa midagi „saada“, vaid lubad endal kogeda seda tunnet juba praegu.

Kui sa kujutled midagi, aga samal ajal tunned kahtlust, hirmu või pinget, siis need tunded loovad rohkem kui pilt ise.

Seetõttu on olulisem kui kujutlus – sinu seisund.

Kui sa suudad tulla rahusse, lõdvestusse ja usaldusse, siis isegi lihtne tunne või kujutlus hakkab looma.

⸻

Keha kui värav

Kõik algab kehast. Kui keha on pinges, siis meel on rahutu. Kui meel on rahutu, siis ühendus katkeb. Ja kui ühendus katkeb, hakkad sa looma harjumusest, mitte teadlikkusest.

Seepärast on oluline alustada lihtsast: istu või lama, hinga, lase kehal lõdvestuda. Tunne oma keha. Tunne oma hingamist. Tunne, kuidas sa päriselt oled. Ja siis kujutle. Mitte peaga, vaid tundega.

Kujutle, et sinu sees on valgus. Soe, pehme, toetav. Lase sellel laieneda. Lase sellel täita sinu keha. Ja alles siis, sellest kohast, loo.

⸻

Sõna ja tunne

Sõnal on jõud ainult siis, kui selle taga on tunne.

Affirmatsioon ei toimi, kui see on lihtsalt lause. See hakkab toimima siis, kui sa tunned seda enda sees.

„Ma olen hoitud“
„Ma olen piisav“
„Kõik, mida vajan, on minu sees“

Need ei ole lihtsalt mõtted – need on seisundid, kuhu sa end viid.

Ja mida rohkem sa neid tunned, seda rohkem hakkab sinu elu nendele vastama.

⸻

Vastuseis ja vanad mustrid

Sageli ei toimi visualiseerimine mitte sellepärast, et see ei tööta – vaid sellepärast, et sees on vastuseis.

Sa võid tahta midagi väga, aga samal ajal karta seda.
Sa võid uskuda, et oled väärt, aga sügaval sees tunda vastupidist.

Ja siis loob elu seda, mis on tugevam – mitte seda, mida sa tahad, vaid seda, mida sa usud.

Seepärast ei ole vaja võidelda. Kui märkad hirmu, ebakindlust või kahtlust, siis ära suru seda alla. Vaata seda. Tunneta seda. Luba sellel olla. Sest alles siis saab see muutuda.

⸻

Vooluga kaasa minemine

Elu ei liigu alati sirgjooneliselt. Mõnikord tundub, et liigud vales suunas. Et asjad ei lähe nii, nagu sa tahad. Aga elu ei tööta alati loogika järgi – see töötab kooskõla järgi. Kui sa hoiad oma eesmärki liiga kramplikult, tekib pinge. Kui sa lased lahti, tekib liikumine. Vooluga kaasa minemine ei tähenda loobumist. See tähendab usaldust.

See tähendab, et sa tead, mida sa tahad, aga sa ei suru seda peale. Sa lubad elul sind sinna viia – võib-olla teist teed mööda, kui sa ise ette kujutasid.

⸻

Elu loomine päriselt

Elu loomine ei ole üks hetk. See on protsess.

See on igapäevane tagasi tulemine iseenda juurde. See on teadlik valimine, mida sa endas hoiad.
See on ausus iseenda vastu.

See on oskus olla korraga:
pehme ja tugev,
avatud ja selge,
usaldav ja kohal.

Ja kõige olulisem – see on lubamine.

Lubamine olla.
Lubamine tunda.
Lubamine luua.

Kasutan antud tekstis ka “Loov visualiseerimine” S. Gawaini raamatut.

Üks nimetus teadlikule loomisele on ka loov visualiseerimine.

Tore on märgata, et see, mida peame uueks teadmiseks, on tegelikult olnud olemas juba ammu. Näiteks leiab seda raamatust Loov visualiseerimine, mille autor on Shakti Gawain.

Väike pilguheit raamatusse ja häälestus laupäevaks:

Loov visualiseerimine ei ole pelgalt millegi ette kujutamine, vaid sügavam protsess, kus inimene õpib ühenduma oma sisemaailmaga. Sageli võib selle käigus esile tulla tugev tunne või isegi hirm – mitte sellepärast, et midagi oleks valesti, vaid seetõttu, et oleme harjunud oma tundeid kontrollima või alla suruma. Tegelikult ei ole meis midagi, mis meid ise kahjustaks. Pigem on just hirm oma tunnete ees see, mis meid tagasi hoiab. Kui lubame endal kogeda seda, mis üles tuleb, ja läheme sellesse julgelt sisse, kaotab hirm oma jõu ning tekib rohkem selgust ja rahu.

Samas rõhutab see õpetus, et loov visualiseerimine toimib kõige paremini siis, kui see on kooskõlas meie sügavama olemuse ja heaoluga. Me ei loo eraldi maailmast, vaid oleme osa tervikust – ning see, mida loome, peegeldub meile tagasi. Seetõttu on oluline suunata oma tähelepanu ja kavatsus sinna, mis toetab nii sind ennast kui ka teisi. Mõte, et „ma saavutan selle või midagi veel paremat, viisil, mis on kõigile kasulik“, loob sisemiselt avarama ja pehmema ruumi.

Praktiliselt tähendab loov visualiseerimine esmalt selgust – teadmist, mida sa päriselt soovid. Seejärel tuleb luua oma meeltes võimalikult selge ja elav kujutluspilt, justkui see oleks juba sinu reaalsus. Mida rohkem sa sellesse pilti naased, seda loomulikumaks see muutub ning seda lihtsamini hakkab see ka sinu igapäevaelus peegelduma. Oluline on seejuures mitte pingutada üle – kui kujutlemine muutub raskeks või sunnituks, kaob selle loomulikkus ja mõju.

Kujutluspildiga koos käivad ka tunded. Kui sa keskendud oma soovile, on oluline anda sellele positiivne ja toetav energia – uskuda, et see on võimalik, ja lubada endal seda juba kogeda. Selliseid mõtteid ja lauseid, mis seda tunnet toetavad, nimetatakse afirmatsioonideks. Nende eesmärk ei ole midagi vägisi uskuma panna, vaid aidata sul tasapisi vabastada kahtlused ja harjuda uue võimalikkusega.

Selle protsessi juures on loomulik, et soovid ajas muutuvad. Inimene kasvab ja areneb ning vahel selgub, et see, mida kunagi tahtsid, ei kõneta sind enam. Siis on oluline olla enda vastu aus, lasta vanal lahti ja suunata oma tähelepanu uuele. Samuti tasub märgata hetki, kus oled juba midagi saavutanud – tihti liigume edasi ilma seda tunnistamata. Tänulikkus aitab kinnistada kogetut ja avada järgmisi samme.

Loov visualiseerimine ei ole seega kiire lahendus või pelgalt mõtlemise tehnika. See on järjepidev suhe iseendaga – oma tunnete, kujutluste ja sisemise seisundiga. Mida rohkem sa õpid selles kohal olema, ilma liigse pingutuseta, seda loomulikumalt hakkab ka sinu väline elu sellele järele tulema.

Näeme 🙂.

Tore on märgata, et see, mida peame uueks ja kaasaegseks teadmiseks, on tegelikult olnud olemas juba ammu. Sama taipamine jookseb läbi ka Loov visualiseerimine, mille autor on Shakti Gawain – meie sisemine maailm, mõtted ja sõnad kujundavad seda, kuidas me elu kogeme.

Afirmatsioonid on loova visualiseerimise oluline osa. Need ei ole lihtsalt ilusad laused, vaid viis teadlikult suunata oma sisemist dialoogi. Meie meel töötab pidevalt – mõtted jooksevad, kommenteerivad, hindavad ja loovad tähendusi. Enamasti me ei teadvusta seda, kuid just see sisemine jutt mõjutab meie tundeid ja reaalsust. Kui mõtted on korduvad ja negatiivsed, loovad need sama mustrit ka meie ellu. Afirmatsioonide kaudu on võimalik neid mustreid märgata ja tasapisi ümber kujundada.

Afirmatsioon tähendab sisuliselt kinnitamist – sa väljendad mõtet, justkui see oleks juba sinu reaalsus. See aitab sul luua uut sisemist seisundit ja harjuda sellega. Afirmatsioone võib korrata mõttes, kirjutada üles, öelda valjusti või isegi laulda. Oluline ei ole vorm, vaid järjepidevus ja kohalolu selle juures. Isegi mõni minut päevas on piisav, et hakata tasakaalustama vanu mõttemustreid, mis on võib-olla aastatega kinnistunud.

Mida teadlikumalt ja sagedamini sa valid toetavaid mõtteid, seda rohkem hakkab muutuma ka sinu sisemine seisund. Ja sealt edasi ka see, kuidas sa maailma tajud ja milliseid kogemusi ligi tõmbad. See ei tähenda, et kõik muutub üleöö, vaid et sa lood tasapisi uut pinnast enda sees.

Afirmatsioon võib olla väga lihtne või konkreetne – oluline on, et see kõnetaks sind. Kui sa lubad endal neid mõtteid mitte ainult korrata, vaid ka tunda, muutuvad need ajapikku loomulikuks osaks sinust.

Näiteks:

Muutun iga päevaga üha paremaks ja paremaks.

Saavutan kõik kergesti ja pingutuseta.

Säran ja kiirgan valgust ning armastust.

Valgustumine on mu loomulik olek.

Mu elu õitseb kogu oma täiuses.

Mul on kõik, et nautida praegust hetke.

Olen oma elu peremees.

Kõik, mida vajan, on mu sisemuses.

Minu südames on täiuslik tarkus.

Olen terviklik isiksus.

Armastan ja austan ennast just sellisena, nagu olen.

Nõustun kõigi oma tunnetega kui osaga minust.

Armastan selleks, et anda ja saada armastust.

Mida rohkem ma ennast armastan, seda rohkem armastust leidub mul teiste jaoks.

Annan ja saan armastust takistamatult.

Loon oma ellu armastavaid ja õnnelikke suhteid.

Selle protsessi juures on oluline ka teadlikkus – märgata, millised mõtted sinus juba automaatselt jooksevad. Nii hakkad nägema, millised “programmid” on sinus kaua töötanud. Afirmatsioonid ei ole nende eitamine, vaid uue suuna loomine. Sa ei pea vana vägisi ära suruma, vaid saad hakata valima, mida sa edaspidi toidad.

Nii muutub loov visualiseerimine ja afirmatsioonide kasutamine millekski palju sügavamaks kui lihtsalt tehnika. See on suhe iseendaga – oma mõtete, tunnete ja sisemise häälega. Ja mida teadlikumalt sa selles suhtes kohal oled, seda rohkem hakkab ka sinu elu sellele vastama.

Oleme kohas, kus tuleb vastu võtta kõik see, mis on olnud peidus – oma varjud, oma valud, oma päritolu lood. Ka need osad, mida oleme püüdnud mitte näha. Et neid märgata, aktsepteerida ja lubada neil ümber häälestuda.

Nii kaua, kui mängime mänge – peidame end iseenda eest, püüame teistele tõestada, kardame olla päriselt meie ise –, me ei kergene.

Need, kes sind enam “ei seedi”, kui oled sina ise– kas nad on sind kunagi päriselt vastu võtnud?
Ja need, kes eemalduvad, nimetades seda ebastabiilsuseks – võib-olla nad lihtsalt ei julge ise olla ausad. Hoitakse kinni näilisest stabiilsusest, samal ajal kui sees on pinge, hirm ja lahendamata lood.

Aga see ei ole sinu kanda.

Meie koht ei ole kedagi parandada ega muuta. Meie koht on aktsepteerida – nii iseennast kui teisi. Lubada igal ühel olla oma teel, oma valikutes.

Puhas aktsepteerimine ei tähenda kõigega nõustumist. See tähendab armastust ilma tingimusteta.

Igalühel on oma aeg, millal ta on valmis iseennast päriselt vastu võtma.

Meie taustsüsteemid on erinevad.
Meie lood on erinevad.
See, kust me tuleme ja mida oleme kogenud, kujundab selle, kuidas me maailma näeme, tunneme ja mõtestame. Ja just seetõttu on ka meie õppekohad ja ülesanded erinevad.

Aga isegi siis…
kui me tuleme justkui samast kohast,
oleme kasvanud sarnases keskkonnas
või kogenud pealtnäha samu asju –
ei tähenda see, et me elu samamoodi kogeme.

Igaüks tunneb läbi iseenda.
Läbi oma sisemaailma.
Läbi oma hetke valmisoleku.

See, mis ühe jaoks on kerge,
võib teise jaoks olla raske.
See, mis ühe jaoks on valu,
võib teise jaoks olla kergus.
Ja kumbki ei ole rohkem ega vähem õige.

Me ei saa me eeldada, et teine inimene mõistab, tunneb või reageerib täpselt nii nagu meie.
Ega ka seda, et ta peaks meiega samastuma.

Igaüks on oma teekonnal, ainus, keda meil on vaja päriselt vastu võtta, oleme meie ise.

Ja mitte ainult see kerge ja ilus osa,
vaid ka see, mis meis suhetes teistega üles tuleb. Teine inimene ei too meile midagi uut –
ta toob nähtavaks selle, mis on juba meis olemas ning mida me näha ei taha. Iga ärritus, iga haavumine, iga rõõm ja igatsus
on märguanne vaadata enda sisse.

Sest nii kaua, kui me püüame teist parandada,
väldime me iseenda päriselt nägemist.

Päris huvitav on ennast kõrvalt jälgida – kuidas unistused ja elu hakkavad vaikselt kuju võtma kolme lapse kõrvalt, kellest üks on alles beebi. See on nagu pidev tants eluga.

Ma lihtsalt tean, et kõik saab tehtud – üks samm korraga.

Mida rohkem on justkui “ülesandeid”, seda rohkem õpin ma tegelikult juhtima – oma aega, oma energiat, oma tähelepanu. Ja samal ajal meenutama endale, et puhkus ei ole luksus, vaid vajalik osa sellest kõigest. Sest ma ei tea kunagi, mida järgmine hetk toob.

Ma teen siis, kui saab. Ja kui ei saa – siis ei tee. Ja see on okei.

Ma olen rohkem hetkes kui kunagi varem.

See, mis varem tundus takistusena, on täna võimalus. Sest ma ei suru enam. Ja ausalt – surudes ei tulegi midagi päriselt head.

Parimad asjad sünnivad alati õigel ajal ja õiges kohas.

Ja kõige selle keskel on tunne, et kõik on hoitud. Ka mina ise.

Elu peegeldab meile seda, mis meie sees parasjagu toimub. Kõik on okei. Ära võta seda isiklikult, kui sinus kerkib tunne, et sa ei ole piisav või midagi on valesti. Vastupidi – see on märk, et oled valmis märkama, teadvustama ja õppima.

Sa ei pea midagi vägisi muutma. Piisab, kui lubad endal tunda ja lased raskusel läbi liikuda. Kui võtad seda kui puhastusprotsessi – tänuga – ja lihtsalt jälgid, kuidas elu hakkab muutuma.

Ikka lööb vahel sisse kahtlus. Keegi meist ei ole valmis ega “kohal”. Me kõik oleme teel. Ja võib-olla just selles peitubki elu mõte – kogeda, märgata ja kasvada. Kuid kindel on see, me kõik soovime elu nautida ja kogeda rohkem õnne kui midagi muud.

Mina jagan oma õpitud kogemusi ja võtteid.

Ja annan sulle võimaluse oma elu osas ise kaasa rääkida, luua, valida ja liikuda lähemale iseendale.

⸻
Siin on mõned võimalused:

✨ Teadliku elu loomine – häälestamine ja ennast tõstvate kaartide loomine Haapsalus. Osalus: 15 €

See on ruum, kus sa tuled tagasi iseenda juurde.
Häälestame end läbi kohalolu, vaatame, mis sinu sees toimub ja loome sinu enda tõest sündinud toetavad kaardid, mida saad igapäevaselt kasutada.

👉 https://facebook.com/events/s/teadlik-elu-loomine/1254125352960086/

⸻

✨ Kesktee hoitud ruum (naistering) FB suletud grupis. Kuutasu: 25 €

Ruum, kus saad olla hoitud, märgatud ja toetatud oma teekonnal. Ruum, kus jagan pikemalt ja sügavamalt oma taipamisi, videosid, materjale.

💛 Esimesele 22 liitujale kingituseks minu raamat “Lihtsus – minu kuldne tee” (valikus paberkandjal või PDF). Raamat, kus jagan oma teekonda tagasi lihtsusesse – läbi taimedega loomise.

Sina kirjuta mulle, et soovid liituda, mina jagan sulle ligipääsu.

⸻

Oma valikust anna mulle teada Messengeris või e-mailil: info@kesktee.ee 💛

Kristi