🌿 Kohalolu, usaldus ja loomine — nii see sünnib 🌿

Viimasel ajal olen end tabanud ikka ja jälle küsimast: Kas ma teen õigesti? Kas ma olen nähtavaks olemisel liiga julge? Kas ma ei tundu äkki ülbe?Need hirmud tulevad üles — eriti siis, kui jagan sotsiaalmeedias enda loomingut, kui kutsun inimesi osa saama sellest, mida olen loonud või valmis pakkuma.Aga siis ma märkan:See kõik on ainult hirm.See ei pea mind juhtima.Ma ei pea seda isegi “ära lahendama” või “ära hoidma”.Ma lihtsalt olen kohal — täiesti siin, selles hetkes, ja tegutsen.Ma ei tea, kuhu kõik viib.Ma ei mõõda seda päevade või tulemuste järgi.Ma loon koos oma mehe ja lastega — väikeste sammude ja hetkede kaudu — elu, mis sünnib puhtalt usaldusest.Usaldusest elu vastu.Usaldusest iseenda vastu.Usaldusest oma mehe vastu.✨ Ja ma isegi ei survesta end “õiget tunnet” hoidma: kohalolu ise loob kõik. Kui ma olen päriselt siin, siis elu leiab ise viisi, kuidas midagi head ja olulist läbi minu luua.Ma tunnen, et see ongi see eeskuju, mida tahan anda ka oma lastele:Elada mitte ootuste või hirmude, vaid usalduse kaudu.Kui sina seda loed ja tunned sarnast kahtlust või hirmu nähtavaks olemise või oma tee jagamise suhtes, siis tea:Ka hirm võib olla osa teekonnast.Tuleb lihtsalt olla kohal ja minna edasi, isegi kui ei tea täpselt, kuhu jõuab. Kõik loob nagunii. Just nii, nagu peab.

Kristi 🌾